11/2012 Egon Sarv, misjonär Indoneesias
Mis on au?
Eesti tuntud film "Klass" algab teismelise poisi küsimusega: "Mis on au?" Jah, mis on au? Meie elame 
lääne kultuuriruumis ja nt Cambridge sõnaraamat kirjeldab au omadusena, mis põimib omavahel tunnustuse, uhkuse ja aususe. Individualistlikus läänes põhineb inimese au peamiselt tema käitumisel ühiskonnas.
Kuid mitte kõik kultuurid ei näe ega defineeri au selliselt. On ühiskondi, kus au omab hoopis teistsugust sotsiaalset tähendust. Paljud kultuurid, nt Lähis-Idas ja Aasias, ei ole individualistlikud, vaid kollektiivsed. Seal on au ka kollektiivne mõiste. Seal vastutab iga liige kogu oma pere, hõimu, usu vms grupi au säilimise eest.
Jumala plaanis on meestel ja naistel erinevad rollid, kuid üks pole teisest kuidagi kõrgem, parem ega püham.
.Namus ja sharaf
Araabia keeles on sõna "au" jaoks kaks terminit: namus ja sharaf. Naissoole viitav au (namus) on negatiivne ja passiivne: kõige nurisemata väljakannatamine, raskustes vastupidamine, sõnakuulelikkus, alistuvus, tagasihoidlikus, seksuaalelu puudumine, koduperenaiseks olemine, teenimine. Meessoole viitav au (sharaf) on aga positiivne ja aktiivne: heldus, enesekindlus, domineerimine, sotsiaalne staatus ja vägivald.
Namus on lisaks ka staatiline. Naine ei saa oma au ei suureneda ega väheneda. Oma käitumisega saab ta ainult olemasolevat au säilitada või selle kaotada. Ning kord juba kaotatut ei ole võimalik enam tagasi saada. Siin peitubki neis kultuurides naiste traagika.
Mehe au on aga dünaamiline. Vastavalt sellele, kuidas mees osaleb ja võitleb oma koha eest ühiskonnas, ta au kas suureneb või väheneb. Nõrkus ja domineerimatus loetakse mehele häbiks ja ta au väheneb. Domineerimine ja vägivald loetakse aga tugevuseks, mis suurendab au.
Au on kollektiivne ja siis, kui naine kaotab oma namuse, kaotavad ka tema suguvõsa meesliikmed oma sharafi. Naine oma au enam taastada ei saa. Mehed võivad aga oma au taastada vägivallaga häbi toonud naise suhtes.
Meeste reputatsiooni otsene sõltumine naiste aust tähendab naiste jaoks sageli kaht väga halba asja. Esiteks seatakse naise elu üle juba väikesest peale äärmiselt range kontroll, et ta mingil kombel meeste au ei rikuks. Teiseks vägivald, mida ta peab taluma, kui on mingil põhjusel kaotanud oma au ja rikkunud sellega ka perekonnas olevate meeste au. Häbistatud perekond võib kergesti langeda tugeva avaliku surve alla, taastada vägivalla kaudu oma reputatsioon. Seda isegi siis, kui perekonna meesliikmed (isa, vennad, onud) oleksid ise valmis oma lähedasele andestama.
Ka on oluline mõista, et seal baseerub inimese (eriti naise) au pigem avalikul arvamusel kui inimese enda käitumisel. Selle, millised teod liigitatakse aulisteks või häbistavateks, otsustavad perekonnas, kogu- või uskkonnas võimul olevad inimesed.
Au taastamine vägivalla kaudu
Naiste au on seal seotud meeste reputatsiooniga ja meeste au taastamine vägivallaga häbi toonud naise suhtes. Põhilised teod, mille läbi naine kaotab oma au: abielueelne rasedus, väljaspool abielu kaotatud süütus, abieluväline seks, perekonna poolt heakskiitmata suhete omamine, keeldumine sunnitud abielust, lahutuse palumine, peale lahutust laste hooldusõiguse taotlemine, perekonna juurest loata lahkumine, skandaali või kuulujuttude põhjustamine, vägistamise ohvriks langemine.
Nagu näha, toob aul põhineva vägivalla kõige kergemini kaasa naise seksuaalne käitumine, mida seal väga rangelt kontrollitakse. See on ka põhjuseks, miks seal naiste ümberlõikamine nii populaarne on. Samas võivad vägivalla kaasa tuua ka täiesti süütud tegevused: liiga valjusti naermine, aknast välja vaatamine, kingituse saamine, avaliku käimla kasutamine või perekonna arvates sobimatult riietumine (nt teksapükste kandmine).
Karistusi, mida naistele meeste au taastamiseks rakendatakse, on kergemaid ja raskemaid: koduarest, peksmine, piinamine, vägistamine, sunnitud abielu, aga ka kehaosade äralõikamine ning tapmine.
Kollektiivsetes kultuurides, nt Lähis-Idas ja Aasias, vastutab iga liige kogu oma pere, hõimu, usu vms grupi au säilimise eest.
Et naiste seksuaalelu võib meeste reputatsiooni nõnda kergesti kahjustada, siis on neis kultuurides naiste süütusel väga tähtis koht. Pulmatseremooniates kasutatakse siiani n-ö "valge lina" testi. Kui mõrsja testis põrub, ähvardab teda perekonnale tagasisaatmine. Perekond saab häbistatud, et nad pole suutnud oma sugulast kontrollida ja langeb ühiskonna surve alla, et rakendada tagastatud mõrsja suhtes aul põhinevat tapmist. Pere- või kogukonna vanemad otsustavad, kes tapab ja kuidas.
Lääne kultuuriruumis saadetaks sellise kuriteo toimepanija pikaks ajaks trellide taha. N-ö au-ühiskondades on häbi toonud pereliikme tapja ühiskonna silmis perekonna "au" taastaja.
Kuid antud probleem ei ole ainult kaugetes eksootilistes riikides. Tänases globaliseeruvas maailmas rändavad au-ühiskonna inimesed moodustavad oma kogukonnad ka läänes. Nad toovad kaasa oma kultuuri ja järgivad seda ka uuel kodumaal. Nii on aul põhinev vägivald üha kasvav probleem Inglismaal, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides. Samuti tasub meie noortel (eriti naistel) olla ettevaatlik, kui soovitakse abielluda teise kultuuriruumi. Kui esimesed armastuselained on vaibunud, võib tegelik reaalsus jalad alt lüüa, aga siis on juba hilja.
Piibli vaade naistele
Kristlus on ainuke usund, mis teeb naise mehega võrdseks. "Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses." (Gl 3:28) Jumala plaanis on meestel ja naistel erinevad rollid, kuid üks pole teisest kuidagi kõrgem, parem ega püham.
Au kaotamine ja taastamine. Jumal valis hoor Raahabi oma Poja Jeesuse sugupuusse. Jeesus ütles patuse naise kohta „temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud" (Lk 7:47) ja abielurikkumiselt tabatud naisele: "Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära tee enam pattu!" (Jh 8:11)
Jeesuse sünniloos annab Jumal ühe tähtsaima rolli Maarjale, mitte tema abikaasale Joosepile. Kui avastatakse, et Maarja on enne abiellumist lapseootel, tunneb ka Joosep endal ühiskonna survet, kuid võtab nõuks Maarja pigem salaja ära saata. Jumal aga sekkub: "Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust." (Mt 1:20)
Meie au ja meie lootus
Seoses eelnevaga joonistub välja veel selline pilt. Ka meie oleme pattu teinud Jumala vastu ja kaotanud nii oma au kui rikkunud Jumala au. Patu palk on aga surm ja igavene hukatus. Kuid siin muutis Jumal inimestega võrreldes radikaalselt kurssi. Kui nö au-ühiskondades ei leia naised perekonna au rikkumisel mingit halastust, siis Jumal on halastaja Jumal. Tõsi, karistus patu eest tuli ikkagi kanda, sest „ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist." (Hb 9:22) Kuid siin astus lepitusohvrina vahele Kristus, kes võttis meie patud enda peale ja suri meie eest. Õige suri patuste eest ja meid mõisteti õigeks. Kristuse ülestõusmises annab Jumal meile uue elu ja taastab meie au. Meie au ja meie õigus on Kristuses: "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes." (Ef 2:1) Jumal on meid koos Kristusega üles äratanud ja "asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses" (Ef 2:6). Kas pole imeline?
Seega naised ei pea tundma end alaväärsetena, et nad on sündinud naistena. Jumala kõikväelisel tahtel on nad sündinud naistena. Mehed ei või tunda end kõrgina, et on sündinud meestena. Me kõik oleme patused ja me kõik vajame Kristust. Me kõik saame õigeks ja võrdse lapseseisuse üksnes usu kaudu Kristusesse. Ja see ongi jõulusõnum – Jumal saatis oma Poja siia maailma, et päästa meid meie pattudest.
Kuid maailmas on terved rahvad ja kultuurid, kes ei tea veel sellest lootusest; kus naisi peetakse madalamaks loomadest; kus meestele loeb vaid nende au ühiskonnas; kus au nimel tarvitatakse ka kõige lähedasemate suhtes kõige suuremat vägivalda. Need rahvad ja kultuurid – nii mehed, naised kui lapsed – vajavad meie eestpalveid, et pimeduse deemonlikud müürid langeksid ja Jeesuse Kristuse eluvalgus võiks täita ka nende elud.