September 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu president
Ühel minu armsamal fotol seisan 26 aastat tagasi 26-aastase noore pastorina Kärdla vana palvela ukse ees oma 24-aastase naise Riinaga. See oli mu ordineerimispäev. Juba aasta varem olime teenimist alustanud. Olime väga noored. Mu selja taga on tähendusrikkalt mu isa.
Meie ümber ja kõrval olid Liidu toonased noored juhid, kui praegu neid vaatan, ja Hiiumaa koguduste üheksa vana karjast, kellest täna on veel kolm elus. Meie Liidu kõige vanema pastori, Kaljo Järva, saatsime alles mõni aeg tagasi endi keskelt ära. Temagi seisab mu selja taga, naeratades samamoodi nagu Hiiumaa haiglas paar nädalat tagasi, kui teda viimast korda nägin. Sellest naeratusest tundsin ta ära.
Paar sõna Kaljo Järvast. Ta oli mees, kellest kirjutati tema lahkumise järel Hiiumaa lehes pikk lugu. See oli tunnistus tema mõjust. Ta oli pastor 1979. aastast Nurstes ja kuni lõpuni Jausas. Igapäevast tööd tegi ta Hiiumaa sidevõrkude sisulise juhina. Päris juhiks ei saanud ta kunagi, sest oli usklik ja mitteformaalset haridust omas vaid kuus klassi. Seda ma ei teadnud. Pidasin teda haritud meheks – selle järgi, kuidas ta kõneles ja tegutses.
Ta oli alati Liidu aastakonverentsidel kohal. Nad istusid enamasti kõrvuti Johannes Vokksepaga Saaremaalt. Kaks vana meest. Teda nähes läks mu süda alati soojaks. Koduselt julge tunne tuli sisse. Kui küsisin, kuidas läheb, vastas ta, et pole viga. Füüsiliselt oli tegelikult viga küll. Sain seda nüüd teada. Aga tema oli tänulik. Teisalt mõtlen, miks ta ikkagi tuli nendele Liidu kokkusaamistele. Kui mõelda, siis sageli ju lauldakse laule, mis pole just tema nooruspõlvest. Jutlustajad on aga enamasti suhteliselt noored vennad, kelle nimesid vaevalt ta meelde jätta suutis. Kuid kohal ta oli. Osaduses. Rahulik, tänulik ning isana poegi ja tütreid oma kohalolekuga vaikses palves õnnistamas.
Möödunud sügisel rääkisin töötegijate päevadel ühe noore koguduse noore juhi ja tema naisega. Nad tegid mulle komplimendi, et ma saavat päris hästi suheldud nii endast vanemate kui noorematega. See oli mulle julgustuseks. Rääkisime ka, miks vahel see ei õnnestu. Peagi leidsime, et tegelikult igatsevad pojad isa õnnistuse ja tunnustuse järele ning isad oma poegadega koosolemist. Tütardega pole see teisti.
Ei, meile pole võõras võistlemine oma poegadega, nende teistsugused lähenemised ja suhtlusviisid ärritavad. Vahel on hirm, kas nende kätte ikka saab usaldada maailma, mille meie justkui oleks üles ehitanud. Teisalt ärritab poegi isade keskendumine rohkem tööle kui neile. Poegadele teeb haiget, kui isa ei usalda neid. Aga iga kord, kui mina oma isaga teineteist leidnud oleme, sünnib sellest midagi ilusat, mida mäletan kaua ja millel on mõju eludele.
Vana Testament lõppeb hämmastava prohveteeringuga Issanda päeva kohta: „Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole...“ (Ml 3:24). Justkui see olekski maailma suurim probleem. Mul on kahju, et „Tõde ja õigus“ põhjal vändatud film ei jõudnud Tammsaare kirjutatud romaani viienda osani, kus vana Andrese süda on pehmenenud ja pöördunud Indreku poole. See teekond, kus isa ja poja südamed on teineteisele avatud, on paraku vana Andrese jaoks viimane. Lõpuks ei jaksa ta enam ja siis kannab Indrek teda seljas vana küünini, kus ta sureb. Vana Testamendi prohvetikuulutus saab isegi Tammsaarel tõeks.
Ma räägin täna seda, sest avastasin, et mu seljatagune on tol pildil hõredaks jäänud. Olen tänulik, et mu isa on veel minuga. Kuid nüüd on aeg, armsad pojad ja tütred, – kutsun teid ühisele pildile. Nagu tegime seda juba kolmapäeval, 19. augustil Oleviste kirikus ülistusteenistusel. Meie ees seisab eriline aeg. Mitte kerge, aga vaimulikult eriliselt õnnistatud aeg. Ma igatsen väga seda teed käia koos teiega, armsad pojad ja tütred. Me armastame teid, me usaldame teid, me vajame teid. Me palume koos teiega, et Eestimaa muutuks Jumala armu läbi. Viige evangeelium oma sugupõlveni, meie maa noorteni! Lähme koos nii kaua, kui meie jaksame, ja siis minge teie edasi. Me tahame teid õnnistada, nagu apostel Peetrus kirjutab: „Õnnistage – sest õnnistamiseks te olete kutsutud –, et ka teie võiksite pärida õnnistuse“ (1Pt 3:9).