09/2016 
Marge Palm, Risttee koguduse pühapäevakooli õpetaja
„Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast. Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4:5–6).
Tartus peatselt kümneaastaseks saava Risttee koguduse esimene evangeelne laste linnalaager sai teoks 15.–19. augustil Risttee Keskuses ja selle ümber, kortermajade akende all. Kuidas me kõikvõimalike suurte ja üle jõu käivate küsimustega hakkama saime, sellest allpool juttu tulebki. Etteruttavalt võib öelda, et lastetöötegijatena õppisime ühe kuuga rohkem kui terve eelneva aasta jooksul kokku.
Iga vanem soovib ju oma lastele, et nad suvel mõnusasti aega veedaksid. Kuidas oleks sellise laagriga, kus iga päev õpitakse tundma piiblilugusid, tsiteeritakse peast kuldsalme (pelgalt kleepsude eest), võisteldakse Piibli tõdede tundmises ja harjutatakse Sõnadeta raamatu selgitamist sõbrale?
Laagriprogrammi „Võimalik missioon” kasutati sellel suvel mitmes lastelaagris (Olevistes Kloogarannas, Hiiumaal, Pärnus). Mahukas komplekt on välja antud Ühendus Lapsed Eestis poolt. Kui sellega tutvusime, kostus ka küsimus: „Aga mis siis, kui nad ei taha sellises laagris osaleda ja neid salme pähe õppida?” – Kas tõesti võimatu missioon?
Jeesuse ülesanne kogudustele on siiski väga selge: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” (Mk 16:15). Tema ehitab üles oma kogudust ja lapsed on loomulik osa sellest. Mis teeb lastele evangeeliumi kuulutamise raskeks ja täiskasvanutele nii hirmutavaks? Uskmatutele on Jeesus nähtamatu ja ei oma tähendust, neile on ta häbiks. Ning saatanal on kasutada miljon meetodit, et laps ei vaataks Jeesusele ja evangeelium ei vääriks kuulamist. Aga andsime endale aru, et kuigi meie meeskond ei oma lastelaagri korraldamise kogemust, võib see, kes kõik on loonud, hakkama saada võimatu ülesandega – avada vaimulikult pimedaid silmi. Meie ülesanne on palvetada ja rääkida lastele Jeesusest, aulisest isikust ja Jumala kujust nii hästi, kui me oskame. Do your best and God will do the rest! Tulemus kuulub Jumalale.
Alustasime algusest:
1. päev: KULDNE – „Ülesande andja”
2. päev: MUST – „Luhtunud missioon”
3. päev: PUNANE – „Suurim missioon”
4. päev: VALGE – „Eriagendiks saamine”
5. päev: ROHELINE – „Kas tõesti võimatu missioon?”
Ruumid kaunistasime agenditemaatikaga seonduvalt. Igal päeval lisandusid seintele päeva evangeelne sümbol, kuldsalm ja piiblitunni olulisim tõde. Laagripäev algas nn jäämurdmisülesannetega – põneva meeskonnatööga. Sellele järgnes superagentide 005-e, Jane Blondi ja agent Musta kaasahaarav sketš, milles anti juhised iga päeva eriülesandega hakkamasaamiseks. Eesmärgiks oli valmistuda täitma ülesannet, mis muudab tervet maailma! Avastatud on nimelt uus vahend, mis aitab nii suurtele kui väikestele kuulutada head sõnumit. Selle nimi on KUULUTAJA (Sõnadeta raamat). Iga päev laulsime piiblilaule (kuldsalmid Maris Lendi muusikale), õppisime selgeks päeva kuldsalmi ja siis viis vastav eriagent läbi piiblitunni koos kordamismänguga. Meisterdamisminutitel valmistasime kõikvõimalikke agendividinaid kuuldud sõnumi paremaks meeldejätmiseks. Põnevaks kujunesid ka söögipausid, sest vastavalt iga päeva värvile oli kaetud söögilaud (kuldsel päeval pannkoogid, punasel päeval arbuus, valgel päeval jäätis, rohelisel päeval näiteks hernesupp, mida üllataval kombel isegi juurde küsiti jne). Peale lõunat mängisime ilusa ilmaga agentide maastikumängu ja selfijahti, vihmaste ilmadega harjutasime spetsiaalset agenditantsu ning võtsime mõõtu osavuses, kiiruses ja nutikuses. 
Koguduse pühapäevakooli juht (jaanuarist 2016) Tiina Pruulmann lisab:
Kuidas selline mõte tuli – Tartu linna, ja eeskätt ümberkaudsetele Annelinna lastele, evangeelse sisuga tasuta päevalaager korraldada?
Mõtteid kogunes kokku erinevatest olukordadest. Näiteks sattusid Risttee uste ja akende taha laste uudistavad näod. Sisse astuda nad siiski ei tihanud ja kui nad naljaviluks aknale koputasid, sain aru, et need lapsed tahaksid teha midagi põnevat. Samuti soovis kogu kogudus panustada rohkem lastetöösse. Kuna ööbimistega laagri korraldamiseks ei olnud veel piisavalt kogemust, leidsimegi, et parim lahendus on päevalaager.
Kuidas te lapsi kutsusite?
Kõigepealt korraldasime laagrit tutvustava reklaamürituse. Kogudusel on olemas batuudid ning helitehnika. Piisas batuutide õue ülespanemisest ja muusika mängima lükkamisest, kui juba hakkas uudistajaid kohale tulema. Julgustasime, et hüpata saab tasuta, ja nõnda see sõnum laste hulgas levis. Olime ette valmistanud ka laagrikutsed, mida käisime meeskonnaga sama ürituse raames jagamas, ja selgitasime, mis laagriga tegu on. Tõeliselt tore äratundmisrõõm tabas mind, nähes neid samu lapsi ka laagrisse tulemas.
Lisaks saime riputada „Võimaliku missiooni” reklaamplakatid lähikonna suurpoodidesse ja raamatukokku. Tartus on ka tore lastevanematele mõeldud list, mille kaudu sai samuti infot jagada. Valisime sellised reklaamikanalid, sest eesmärgiks ei olnud mitte teiste kristlike koguduste lapsi kokku kutsuda, vaid luua suhteid ümberkaudsetes majades elavate lastega, kellele kohalik kogudus võiks saada vaimuliku kasvamise kohaks. Hiljem lastelt küsides, kuidas nad laagrist teada said, selgus, et kõik reklaamikanalid töötasid ja täiendasid üksteist.
Milline võiks olla see raamistik, milles evangeelium lapse jaoks tähenduse saab?
Lapsed mõistavad evangeeliumi oma tunnete ja varasemate kogemuste põhjal. Et laps aru saaks, kuidas on piiblilootegelase kogemus seotud tema omaga, üritasime ehitada sildu lapse kogemuse ja evangeeliumi vahele, seletades piiblilugu läbi laste rõõmude ja murede.
Neljanda päeva, „Eriagendiks saamise” õhtul ütlesid sa tiimi juhina, et oled õnnelik.
Õnnelik olemiseks oli palju põhjusi. Hakkasin aru saama, et mulle esialgu võimatuna tundunud missioon on võimalikuks saanud. See, et meie laager toimib, et iga hammasrattake liigutab kindlalt edasi suurt vankrit. Lapsed võtsid Jumala oma südamesse vastu ja olid täis indu ning rõõmu igal päeval tagasi tulema. Meeskonnaliikmed toetasid ja julgustasid üksteist. See kogemus – näha, kuidas Jumal õnnistab ja hoolitseb – teeb sügavalt tänulikuks ja õnnelikuks.
Tahan südamest tänada ka koguduse ameerika sõpru Texase Temple Bible Church'ist, kes seisid naeratades ja palvetades iga päev meie kõrval ning aitasid laagris oma päästeotsuse teinud lastele Piibli kinkida.
Kuidas kaasasite lastevanemaid?
Laager lõppes suure auhinnagalaga, millel autasustasime kõikvõimalikke parimaid tulemusi. Seda korraldas meie koguduse vanematekogu ja kutsetega olid palutud sinna ka kõik lapsevanemad. Istusime kaunilt kaetud ümmarguste laudade taga. Pastor Peep Saar tutvustas koguduse toimimise mudelit pannkoogitaigna näitel. Saime osa teadusteatrist, mängisime, suhtlesime ja nautisime torti.
Mis neist lastest nüüd edasi saab?
On päris selge, et lõppenud laagriprogramm oli kõigest suure töö algus. Suurel auhinnagalal said lapsed koos kõigi laagrimaterjalide ja tunnistusega kaasa ka kutse 11. septembril toimuvale pühapäevakooli avapeole (ja lisaks 2 kutset sõpradele). Eks me võtame nendega veel ühendust ka. Ja kuna laagri lõppedes nõuti, et „kindlasti peate sellist laagrit veel tegema“, ootame põnevusega, milliste teemade ja väljakutsetega seab meid silmitsi järgmine laager.
Milline oli sinu suurim õppetund?
Kõige suuremaks õppetunniks pean seda, et Jumal suudab katta minu vead ja puudujäägid mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka väga praktiliselt. See, et ma ei ole milleski väga täiuslik, ei ole Jumalale takistuseks. Tähtis on otsida Jumala tahet, kuuletuda ja teha palju tööd.
Mis sind veel tagantjärelegi õnnelikuks teeb?
Õnnelikuks teevad õnnelikud ja säravad laste näod. Meenutus sellest, kuidas lapsed tulid ja kallistasid, usaldasid oma rõõme ja muresid. See, mida lapsed ja nende vanemad meiega jagasid. Näiteks: „Mu laps ei suuda kuidagi hommikut ära oodata, et laagrisse saaks tulla.” – „Ma pole varem oma last nii motiveerituna näinud!” – „Järgmine suvi peab kindlasti laager toimuma!” – „Nii äge laager!” jne.
Õnnelikuks teeb, kui ma mõtlen meie meeskonna peale. Seda on nii eriline näha, kuidas me täiendame üksteist ja täidame oma tugevustega teiste nõrkused.