05/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Me püüame olla nii targad kui võimalik. Ikka ja jälle saab tarkuse igatsusest kordades suuremaks aga soov näida nii tark kui võimalik. Arendame oma silmaringi ju ikka lootuses, et meie teadmised leiavad ka väljundi, soovitatavalt teiste silme ees.
Enne teise arvustamist tuleks kõndida tema kingades terve miil – siis oled ta kuulderaadiusest väljas...
Sellele, et me oma teadmistes säramisega üle ei pingutaks, on inimese loomisel õnneks mõeldud. Nimelt tuleb siinkohal vastu üks paljudest elu paradoksidest: püüdlus näida targana paneb meid palju (oma teadmistest) rääkima, ohtralt lobisedes teeb inimene end aga üldjuhul just rumalaks.
Inimlikkus on paljuski sünonüümiks armetusele. Me võime öelda küll, et targad õpivad teiste vigadest, kuid üldiselt jõuab tõeliselt kohale ainult see, mis meie oma eludes toimub. Inimene lihtsalt ei saa teistest lõpuni aru. Kõrvalt (ja kaugemalt) vaadates tunduvad olukorrad selgemad ning see tundmus, ka siis, kui ta on vale, ahvatleb meid hinnanguid jagama. Teiste käitumist võib olla kergem arvustada, kuid on täiesti omaette küsimus, kas ja kui palju seda tegema peaks.
Üldiselt on targem hoida pilk iseenda peal, sest teiste käitumist, ja eriti vigu, hoolsalt vaadeldes kipume muutuma üleolevaks. Millegipärast rakendame oma suuremeelsust tihti vaid iseenda peal. Ega ilma asjata öelda, et enne teise arvustamist tuleks kõndida tema kingades terve miil – siis oled ta kuulderaadiusest väljas ... Ilmselt meil lihtsalt ei jätku teiste mõistmiseks piisavalt empaatiat.
Inimesed pidavat olema võimetud leidma tarku inimesi väljaspool enda mõtteviisi. See on koht, kus põrkuvad inimlik kangekaelsus ja tõelise tarkuse igatsus. Me loodame ikka, et oleme õigel teel – õigesti mõistnud elu ja maailma. Selle väitmisega tasub olla aga ettevaatlik. Tõeline tarkus on miski, mis on inimesest võrratult palju suurem, mistõttu on selleni jõudmise eelduseks alandlikkus. Kui tarkusesse suhtutakse üleolevalt, on tulemuseks inimene, kes ei otsi niivõrd tõde kui lihtsalt enese targaks tituleerimist.
Nii nagu teineteisest erinevad tarkuse igatsus ja soov näida tark, on eripalgelised ka tõe ja õiguse otsingud versus soov, et just mul oleks õigus. Vahel klammerdume mõne mõtte või teooria külge nii tugevalt, et ei suuda sellest lahti lasta ka siis, kui näeme, et see ei toimi. Kuigi oma vaatepunkti õigustamisel on kerge muutuda hasartseks, tasub meeles pidada, et põikpäisuse ja tarkuse teed lähevad ühel hetkel lahku.
Ümberkorraldusi mõtlemises ja eluviisides on vahel küll raske teha, ometi on see mõnel juhul meie kohuseks. Kui näeme ja kogeme, et tõde on kusagil mujal kui me ise, on igati tark tegu ümber mõelda. Vahel võibki olla suurimaks tarkuseks oma eksimuse tunnistamine. Esimene mõte ei ole alati õige, ja hea ongi, sest mis võlu oleks pikal elul, kui kogemused ei teeks targemaks?
„Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata" (Jk 1:5j).