12/2016
Autor: Paul Fahrer
Paul oli oma vennalt saanud jõulukingiks auto. Kui ta jõululaupäeva pärastlõunal oma büroost välja tuli, nägi ta, kuidas üks võõras poiss tema tutt-uut ja säravat autot ringiratast uudistas. Poiss oli autost tõelises vaimustuses. „Härra, kas see on teie auto?“ küsis poiss.
Paul noogutas peaga. „Jah, minu vend kinkis selle mulle jõuludeks.“ Poiss jäi nagu naelutatult seisma. „Oh sa poiss, ma sooviksin...“ Siis ta kõhkles. Loomulikult teadis Paul ka ise, mida see poiss sooviks. Loomulikult tahaks ta endale ka sellist venda. Aga see, mida poiss edasi ütles, tuli Paulile nii suure üllatusena, et ta ei uskunud oma kõrvu.
„Ma sooviksin,“ jätkas poiss, „et ka mina võiksin olla selline vend!“ Paul vaatas võõrast poissi – ja küsis spontaanselt: „Kas sa sooviksid minu uue autoga ühele väiksele lõbusõidule tulla?“
„No see oleks küll vahva!“
Kui nad olid pisut sõitnud, küsis poiss säravate silmadega: „Kas see oleks teile palju, kui sõidaksime minu maja ukse ette?“
Paul muigas. Muidugi tahab ta naabripoistele näidata, et sõitis koju suure uhke autoga... Kuid nüüd eksis Paul teist korda.
„Kas te võiksite korraks peatuda seal, kus algavad trepiastmed?“ Paul sõitiski täpselt treppi. Poiss jooksis mööda astmeid üles. Vähe aja pärast kuulis Paul teda tulevat. Seekord poiss ei kiirustanud, sest ta kandis süles oma väikest haigete jalgadega venda.
Poiss pani oma väikevenna hellalt alumisele trepiastmele istuma ja hakkas talle jutustama: „Ühel päeval kingin ka mina sulle niisuguse auto, millega saad sa ise ringi sõita ja vaadata vaateakendel kõiki neid ilusaid asju, millest ma sulle seni ainult jutustanud olen.”
Nüüd astus Paul rooli tagant välja, avas auto parempoolse esiukse, võttis väikemehe oma kätele ja pani ta kõrvalistmele. Säravate silmadega istus tema suurem vend sinna kõrvale – ja kolmekesi tegid nad sellise jõulu-väljasõidu, mida keegi neist kogu oma elu ei unustanud.
Sellel jõuluõhtul mõistis Paul, mida Jeesus silmas pidas, kui ta ütles: „Õndsam on anda kui võtta!“ (Ap 20:35).