05/2017 
Andres Saumets, Elva baptistikogudus
algus aprilli Teekäijas
Jeesus seadis esikohale armastuskäsu
Jeesus vastas küsimusele suurimast käsust: „Armasta oma Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:37–40). Jeesuse Kristuse kaudu saavad kristlased – erinevalt paljudest maailmavaadetest, filosoofiatest ja teistest religioonidest – teada, mis on Jumala ootused meie suhtes ja ära tunda Jumala päästetee.
Kristlane on see, kes laseb Kristusel oma elu kujundada. Aga kui paljud seda järgivad? Ilmselt mitte rohkem, kui on pühapäeviti jumalateenistustel käijaid – ja Euroopas külastab jumalateenistust keskmiselt vaid iga kahekümnes inimene.
Kristlane on see, kes laseb Kristusel oma elu kujundada.
Enamik „valgustatud” eurooplasi on oma eelkäijatelt pärandiks saadud väärtuste- ja komberuumi hoolimatult vanast pärandkraamist tühjaks teinud ja ka Jumala nagu vana mööblitüki kuuri alla tõstnud või lausa jäätmejaama viinud. Nüüd on tühi, külm ja isikupäratu maja valmis igasuguseks odavaks aseaineks. See, mis neid veel huvitab, on vaid midagi teistsugust. Kuid tühjaks jäetud ruumi kohta kehtib evangeeliumi sõna: „Siis ta läheb ja võtab kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama, ja selle inimese viimane lugu läheb halvemaks kui esimene” (Lk 11:26).
Usk elavasse Jumalasse hoiab väärtusi
Kristlike väärtuste püsimine või langemine on otseses seoses ristiusuga. Seda peaks meile õpetama Õhtumaa ajalugu. Kui me enam ei tunne, et oleme vastutavad Jumala ees – siis kelle ees veel? Kas üksnes iseenda ees? Rahva enamiku ees? Ülemate ees? Suurkorporatsioonide ees? Misjonär Hudson Taylor on öelnud: „Kui mul on kõikvõimas Taevane Isa, siis miks peaksin ma paluma võimetuid inimesi?“ Väärtused kaovad, kui kaob usk ainsasse muutumatusse ja absoluutsesse autoriteeti, Loojasse Kolmainu Jumalasse. Vene kirjanik Fjodor Dostojevski tõdes: „Maailm ilma Jumalata lõpeb alati kaoses.“ Mõelgem hetkeks rattale kui sümbolile: mis kasu on kodaratest, kui rattal puudub rumm? Mis kasu on rahval väärtustest, kui puudub vaimne ja moraalne keskpunkt usu näol Jeesusesse Kristusesse?
Kui usku üha enam maha surutakse, kaotab ühiskond automaatselt ka selle usuga seotud väärtused. Näitena võib tuua Piiblis nõutud hingamispäeva tähistamise. Keiser Constantinus muutis Rooma impeeriumis 321. aastal pühapäeva kõigile kohustuslikuks hingamispäevaks. Sellest võitsid nii kristlased kui paganad. Ent kui kaua on pühapäev veel sisemise rahu ja puhkamise päev? Meelelahutustööstus ja vabaajakultuur suruvad peale, et see üldse ära kaoks. Pühapäevast on juba saanud nädala peamine ostlemis- ja tarbimispäev, mil miljardid ohverdavad ebajumal Mammonale oma aega ja raha. See on lihtne, ent hirmutav näide, kui kiiresti lähevad väärtused kaotsi ja naaseb inimeste vaimne ja füüsiline orjastamine, millest kristluse hea sõnum kord neid vabastas. Kui sellised väärtused, nagu hingamispäeva pühitsemine, ligimesearmastus ja nõrgemate toetamine, ei rajane isiklikule usule Jumalasse ja Tema Pojasse, siis ei ole neil enam pikka iga loota. 
Relativism moraalis on hukatuslik
Ameerika filosoof Sam Harris on kirjutanud: „Sekulaarselt ja liberaalselt häälestatud inimesed hoiavad sageli kinni arusaamast, et moraalsetele küsimustele pole objektiivseid vastuseid. Nad küll peavad valgustatud lääne filosoofide vooruseideaale vastuvõetavamateks kui islamistlike fundamentalistide omi. Ja siiski ütleks enamik sekularistidest, et valgustatud ettekujutused õigest ja valest ei pea seetõttu veel tõele vastama.“ Kuhu selline relativistlik suhtumine viib, seda näeme Harrise sõnul näiteks tänasel Saksamaal ja Prantsusmaal. Sealne jõudude tasakaal, ühest küljest liberaalsete ja valdavalt mittereligioossete sakslaste ning prantslaste ning teisest küljest konservatiivsete moslemite vahel, võib juba mõne aastakümne jooksul islami kasuks kalduda, kuni Euroopa vabad ühiskonnad muutuvad islami kalifaatideks.
Kes niisiis tahab, et kristlike väärtuste järgi ka tõepoolest elatakse – ja selliste kristlike väärtustena mõistame näiteks ausust, korrektsust, õiglust, ustavust, kohusetunnet, respekti ja sündsust – peab selle eest hoolt kandma, et rohkem inimesi saaks kristlasteks ja et nad siis kristlastena ning kirikuna ka nende väärtuste järgi elaksid ja neist püsiväärtustest avalikult ja valehäbita kõneleksid.
Jeesuse sõnade „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ üle pole mõtet diskuteerida.
Kes oleks väärtuste eestkõneleja?
Priit Hõbemägi küsis 16 aastat tagasi: „Kas siis kirik peaks olema püsiväärtuste eestkõneleja tänases Eestis?“ Ja ta nendib: „Ajal, mil eetilised ja moraalsed teemad on muutunud põletavalt aktuaalseks, peab kirik vaikimispüha.“ Karmid, ent õigustatud sõnad. Vaimse orientatsiooni ja oma kristlikud juured kaotanud inimesel pole huvi panustada selliste väärtuste, nagu ausus ja ustavus või ligimesearmastus, praktiseerimisse. Ent kristlane, kes veel teab, et Jeesus ise on sellised korraldused andnud ja neid meile ette elanud, panustab ka ise nendesse väärtustesse ja orienteerib oma elu nende järgi.
Keegi on tabavalt öelnud: „Kes mõistab, et ta on Jumala armastatu, see ei pea enam mööda ilma ringi jooksma ja teistelt tunnustust kerjama.“ Kesk väärtuste kaost, uputust ja kokkupõrkeid kõneleb Jumal: „Otsige mind, et te jääksite elama!“ (Am 5:4). See, kes siin räägib, on taeva ja maa Looja, kelle kohta Piiblis on öeldud: „...ta teeb kõik, mis temale meeldib“ (Ps 115:3). Kinnitatud said need sõnad Jumala Poja Jeesuse Kristuse kaudu: „Iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Lk 11:10). Piibli viimases, Ilmutuse raamatus, on Jeesus öelnud: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18). Destruktiivsele surmakultuurile on vastu seatud konstruktiivne elu evangeelium. Need ei ole mingi parteiprogrammi või usulise süsteemi odavad lööklaused, vaid ülestõusnud Issanda sõnad, mis väljendavad Jumala suurimat pakkumist ka tänapäeva inimestele. Me peame vaid olema valmis lugema Jumala sõna, sellesse süvenema ja ennast Jumala poolt „uuesti elustada laskma“.
Kes usub ikka veel sellesse, et oodatud abi tuleb ühiskondlikust progressist, peaks vähemalt viimaste aastate arengutest õppust võtma. Sõjad ja konfliktid pea kõikjal, kuhu me oma pilgu pöörame, terror, kaos ja nõutus. Piibellikes mõõtmetes rahvaste rändamised ja lõputult vastuseta küsimusi. Maailm on muutunud kõlbeliseks kõrbeks. Kes selle taustal ikka veel arvab, et kõik läheb järjest paremaks, pole inimkonna ajaloo aastatuhandetest midagi õppinud. Maailma tänane olukord viitab vastupidisele. Kuigi meile kuulutatakse pseudoevangeeliumi, et me pole kunagi varem paremini ja suurema kindlusetundega elanud kui täna, ütleb tegelikkus, et maailm ja Euroopa pole kunagi olnud suuremas ohus.
Jeesus on ainus väljapääsutee
Piibel kõneleb kõigist inimestest kui lunastust vajavatest patustest, kes ootavad päästmist. On selge, et see abi saab viimaks tulla vaid Jumalalt. Tema Pojas Jeesuses Kristuses on see käeulatuses. Kes selle pakkumise oma eluajal vastu võtab, selle jaoks muutub see ka reaalseks. Konkreetselt näeb see välja nii, et me peame Jeesuse läbi Jumala pääste vastu võtma nii, et me usume tema sõnu ja suuname oma elu nende järgi, anname sellest teistele tunnistust ja elame tema tahte kohaselt.
Kui Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6), siis on see absoluutne nõue, mille üle pole mõtet diskuteerida. „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi,“ ütleb Jeesus (Mt 24:35). Me ei saa tee-, tõe- ja elukuulutust Jeesuse sõnadest kuidagi välja jätta, vaid peame sellele tõsiselt otsa vaatama, eriti praegusel, tõejärgsel ajal. Jeesus on öelnud: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“ (Jh 8:31–32). Siis me tunneme ära, et Jeesus on ainus väljapääsutee selle maailma kõlbelisest kaosest ja moraalidilemmadest. See lahendus kehtib nii igaühele meist isiklikult kui ka ühiskonnale, milles me elame.