1/2009 Mari Vahermägi, Nõmme baptistikogudus
Näitleja Liina Olmaru on öelnud: „Ikka on nii, et üks mõte sünnib teisest. Ja selleks on vaja teatrit, et avastada mõni asi kellegi teise vaate või nägemise kaudu."
Istusin pimedas, kõrgustesse ulatuvas ja sõnadest tihenenud vaikuses Tallinna Püha Katariina kirikus. Soovisin südames, et mul oleks mõttesõel, mille abiga nõrutada ja talletada kõik tekkinud äratundmised, et süüvida nendesse edasi. Meis kõigis oli viimase nelja tunni jooksul midagi muutunud. Olime kogenud kõnetust Kõrgest ning oli lausa tunda, kuidas see resoneeris hinges ja kuidas inimese olemus tahtis vastata.
Autor on oma loomingu tippteose kohta öelnud: „See räägib ühe hinge kuulumisest Üleloomulikule..., kuid siin võib leida ka terve hulga väikesi kogudusi, mis on üks jumalikum kui teine..."
Pealkirja ja ajastut vaadates tekib ettekujutus keskaegsest müsteeriumist. Kuid lavastaja ja etendust põhiosas kandva perekond Petersonide pea Lembit ütleb, et ei maksa arvata, et seekord saab näha papist tiibadega inglit vmt. Selle asemel avaneb meie ees kõigepealt ühe kodu ja perekonna lugu: segu armastusest, armukadedusest, kutsumisest, ideaalidest, kannatusest, ka südamekangusest ja -pimedusest, aga üle kõige armastusest, mis esitab kutse ohverdada. Sa seisad vastamisi küsimusega: kuhu ja milleks me oleme kutsutud, milleks on meile antud elu? Minu jaoks lisas kõnekust asjaolu, et laval mängivad õed olid ka päris elus õed, abielupaarid ka päriselt paarid, vaga perekonda mängiv pere ka tegelikult ja ehtsalt jumalakartlik... Mind vaimustas, et Eestis on võimalik perekonnana taolise jõuga kanda endas evangeeliumi sõnumit ning esitada seda nii mõjuvas vormis nii paljudele.
Näidendi valmimise kohta ütleb Lembit Peterson: „Me ise saime seda tehes suure vaimuliku kogemuse, õppides eelkõige ohverdamise ilu. Seda, kuidas võiks olla tänulik, kui meile antakse võimalus ohverdada armastusele... Sageli on meil ju hoopis see küsimus, kas üldse ohverdada? Armastust, millele ohverdada, ja selle liine on tekstis palju: laste armastus vanemate vastu, mehe ja naise vaheline armastus, vanemate armastus laste vastu, armastus ideaali (Jumala?) vastu, ideaali kandja vastu jne. Ohverdamise teine valik oleks ohverdada armastus ise...." (intervjuust Klassikaraadiole).
Teine suur ja läbiv teema on kuulutamine – mitte kui teatavakstegemine, vaid kui kutse/ kutsumine. Kui Maarjale kuulutati tema kutsumist ja ta võttis selle vastu, ei mõistnud ta hoopiski, kuidas see võiks täituda. Sama kogeme ju ka meie täna: Sõna edastab meile Jumala kutsumise, mis ületab meie mõistmise piirid, kuid millele süda igatseb järgida.
Etenduses sisaldas kuulutuse vastuvõtmine vältimatut loobumisvalu igale pereliikmele: peresidemete purunemine, lahkumine, tervise kaotamine, turvalisusest ja õnneootusest lahtiütlemine, viimaks ka surm. Kannatus sai kutsumise loomulikuks osaks. Seda ei tõlgendatud karistuse ega kohustusena, vaid koguni Jumala armuna. Sellisest usaldusest kasvav usk liigutas (isekuse)mägesid, tõi esile ime – elu sündimise pidalitõbiste pagenduspaigas. Selle, kogu näidendi võimsaima osa igast detailist võimendus sõnum: Kristus on alistunud ja toonud selle ohvri läbi meile elu.
Etenduse lõpus kahetsesin, et ei saa tervet kogudust julgustada teatrisse tulema, sest pole teada, millal tuleb järgmine võimalus.
„Maarja kuulutamine." Paul Claudel (1868–1955), prantsuse luuletaja, näitekirjanik, diplomaat ja ühiskonnategelane. Tõlkija: Tõnu Õnnepalu. Lavastaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Andres Koort. Kostüümid: Pille Jänes. Helikujundus: Marius Peterson. Osades: Maria Peterson, Laura Peterson (Vanemuine), Mare Peterson, Rain Simmul (Linnateater), Andri Luup, Lembit Peterson ja teised. Esietendus 10. nov 2008.
„Lavastuse sõnumi tavatu intensiivsus (on) ometi õhuline, vaimu tervendava ja hingerahu sisendava järelmõjuga... maise ja jumaliku eluime enesestmõistetav kooseksisteerimine... Lavastus, millest osasaamine ei ole hingele lihtne ega tavapärane kogemus... istutab meisse igavikulubaduse" (Pille-Riin Purje, Sirp 21.11.08).
„Tragöödia kaalu lavastus... kutsub... kaasa mõtlema ja vaimselt puhastuma" (Margot Visnap, Ekspress 13.11.08).
„Claudel'i katoliiklik sõnum [on] võõras ja ka näitemängude vormis [on] palju eestlasele arusaamatut... Esietenduse lõpuks veendi publik leppima vaimult suure teistsugususega, mida tegijad kuulutasid" (Andres Laasik, Eesti Päevaleht 12.11.08).
„Parim teater, mida oma elu jooksul olen näinud!" ütles helilooja Arvo Pärt.