7-8/2010 Kristin Doronin, TÜ magistrant
Kristin Doronin kaitses kevadel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas magistritöö: „Vabakoguduslike kirikute ja palvelate sisearhitektuuri ja spirituaalsuse seostest". Alljärgnevalt annab autor ka meie ajakirjale sellest väikese ülevaate.
Tänapäeva ühiskonda on võimatu ette kujutada ilma arhitektuuri ja religioonita. Disain ning usk või selle puudumine ümbritseb meid kõikjal. Sageli jätame me märkamata nende seotust, jättes tähelepanuta, kuidas nad tegelikult käsikäes meid teenivad.
Milline aga näeb välja Eesti vabakoguduslike kirikute ja palvelate sisearhitektuur, kuidas on selle kaudu väljendatud neile omast usutraditsiooni ning mil moel tänapäeval eksisteeriv postmodernistlik maailmavaade mõjutab kindlate sisekujunduslike traditsioonidega institutsiooni?
Võrreldes oma magistritöös viimase kolmekümne aasta jooksul ehitatud vabakoguduslikke kirikuid ja palvelaid (võrdluseks ka kolm 1930ndatel ehitatud palvelat), uurides baptistide identiteedi ja spirituaalsuse olemust, kuidas ja milles väljenduvad nende tõekspidamised, milline on kirikute ja palvelate sisekujundus – sisustus, viimistlusmaterjalid, sümboolika jne, paistab kõigepealt silma inimeste teadlik püüdlus nii funktsiooni kui ka esteetika poole. Enam ei ole tähtis ainult, et ruum täidaks "paljast" eesmärki ehk et rahval oleks lihtsalt koht, kus koguneda ning üheskoos jumalateenistust pidada, vaid üha olulisemaks saab ka ümbritsev keskkond – ilu, mugavus, rahulolu. Tundub, et inimesed vajavad ja tahavad osa saada esteetilisest elamusest. Sellist elamust saab aga neile pakkuda just kõik see, mis meie ümber on, kõige üldisemalt ja lihtsamalt öelduna – ilusad asjad. Kui aga nüüd natuke seda lahti mõtestada, siis kirikute ja palvelate kontekstis võiks nendeks "ilusateks asjadeks" olla kogu sisustus – alustades mööbliga, lõpetades küünlajalaga. Sageli, mida rohkem on kauneid elemente, on seda suurem ka kogemus, emotsioon ning tekkiv side kohaga.
Kui vaadata 1980-ndate aastate alguses ehitatud palvelaid ning kõige hilisemaid valminud kirikuid, siis võib täheldada, et sakraalsümboolika kasutamine on liikunud üha enam tõusvas joones. Samuti annavad uuemad pühakojad välja pigem kiriku kui palvela mõõtu. Aina enam üritatakse sulanduda linnapilti ning antakse mõista, et nad esindavad usuliikumist, mis on ühiskonnas leidnud oma koha (Pilli, T., Linder, Ü. Osaduses kasvanud: kirjutisi Eesti EKB koguduste loost. Tallinn, Eesti EKB Koguduste Liit, 2009). Märgata on ka kaasaegsemate siseviimistlusmaterjalide kasutamist.
Üha rohkem kasutatakse ka traditsionaalseid sakraalarhitektuurile omaseid elemente nii üldise ruumi kuju kui ka väiksemate elementide osas. Taas on kasutusele võetud basiilikale omaseid tunnusjooni (Kuressaare Siioni kiriku kolmelööviline kuju), ristikujulist plaanilahendust (Mustvee) ning teisi klassikalise sakraalehituse stilisatsioone (Tartu Salem). Mõnedes kirikutes on sakraalsust üritatud rõhutada akende kujuga ning sisse on põimitud ka vitraaži (Ridala, Kuressaare, Mustvee, Otepää).
Palvelate ja kirikute ühisjooneks võib pidada minimalistlikku ning modernse suunitlusega stiili, kus kaunistuste ja muu atribuutikaga ei ole liialdatud, sisustuselemente on kasutatud täpselt nii palju kui vaja. Kohati mõjub see isegi lakooniliselt ning eestlastele omaselt tagasihoidlikult. Neli viisi, millest juhinduda kiriku disainis – ruumi dünaamilisus, tähelepanu keskpunkt, esteetiline mõju ning sümboolne resonants, aitasid mul analüüsida külastatud palvelate ja kirikute sisekujundust ning jõuda järeldustele, millise arengu või muutuse on vabakoguduste traditsioonid läbi teinud ning kuidas nende kirikute ja palvelate traditsiooniline sümbolite vähesus ja lakooniline sisekujundus on järk-järgult alla jäänud postmodernismi "pealetungile", mis tingib inimeste järjest suureneva vajaduse sümbolite ja märkide järele ning aitab neil suhestuda kirikuga läbi arhitektuuri ja sisekujunduse. Leian, et selleks, et inimene suhestuks paremini kirikuga nii vaimselt kui füüsiliselt, tuleks lähtuda ühiskonna suurenevast vajadusest sümbolite järele.
Eesti vabakoguduslike kirikute ja palvelate arhitektuuris võib märgata sümboolika kasutamise järjest tõusvat joont liikudes tasapisi tagasi mineviku kristlike traditsioonide poole, kus inimesega suheldakse ka läbi arhitektuuri ning sisekujunduse. Verbaalse kuulutamise kõrvale kerkib ka visuaalse „pildi" tähtsus ning tühi ruum täitub sümbolite, vitraažide, maalide või teiste kujunduselementidega, mis mängivad seejuures olulist rolli isikliku usu süvendamisel.
Sisenedes kirikusse, siseneme me justkui sümboolsete jutustuste ja tähenduste maailma. Kiriku struktuuri, sisustuse ja dekoratsioonide sümboolne assotsiatsioon kutsub esile pühaduse tunde. Kuid kõigis kirikutes on enamjaolt see sümboolne resonants varieeruv – mõnedes rohkem, mõnedes vaevumärgatav. Seega ei pruugi me seda sümboolset tähendust ka esmapilgul sugugi aduda, ning alles pikemaajaline süvenemine, kogedes sümboleid ikka ja jälle, ning uurimine viib meid selle mõistmisele ning arusaamisele.
Sümboolse resonantsi kandjateks võivad olla näiteks vitraažid, kõrgendatud altar (nt kolm astet sümboliseerivad kolmainust – usk, lootus, armastus) jne. Kristlikeks sümboliteks aga on nt ristid, kala (ICHTUS), tuvi (Püha Vaimu kujutis) jne.
19_IMG_9640: 10 astet – Moosese 10 käsku. (Kohtla-Järve)
19_IMG_9580: Vitraaž paneb meie meeled liikuma.(Mustvee)
19_IMG_9190: Ristisümboolika erinevad väljundid. (Tõrva)
19_IMG_9221: Otepää Palveränduri kirikus võib kohata sümboolika kasutamist nii altarilaua juures (12 kala toetavad laua jalgu) kui ka põrandaplaatidel kujutatud ristikujutiste näol.
20_IMG_9715: Salmirida seinal on minetanud oma varasema tähtsuse. (Vana Salem)
20_Vonnu palvesaal: Lihtsuses peitub võlu! (Võnnu)
20_IMG_9660: Kuressaare Siioni kirikus on kasutatud erinevaid sarkraalarhitektuurile omaseid stilisatsioone.