11/2016
Tasa valgub ohvrirahu
väsind hinge leele
ja mu igatsus nüüd mahub
kitsalegi teele.
Pole tarvis laiu kaari,
pingsat õnnejahti,
süda, alandatud maani,
ütleb endast lahti.
Sulab millessegi suurde –
see on ohvrirahu.
Ainult Sinu risti juurde
kõik mu koorem mahub.
Aino Henno, 1950