11/2010 Marje Sink
Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Ühel hommikul meri nii selge
ja midagi uut näeb silm.
Nüüd ma rannal veel seisan ja vaatan,
lained mänglevad kividel.
Salaaimus on hinges ning ootan,
kunas, kuidas ma lähen teel?
Mitu sõpra on läind udu taha,
üle vete viis parvemees.
Kajak lendab ja merel on udu,
nukrust, leina on pilvedes.
Ühel hommikul kaob udu
ja ligineb rannale paat.
Siis nad ütlevad: "Päikene vaob!"
"Ei, hommik on jõudnud, vaat!"
Ühel hommikul saan pidurõivad,
rannaleetel jääb argirüü;
selle mullasse matta võivad,
tupest liblik ju väljus nüüd.
Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Päiksepärjas siis näen mina Teda,
keda unes vaid näinud silm.
Marje Sink'i ühe tuntuima soololaulu tekst
.