06/2015 
Katrin Selbak, KUS 1. aasta tudeng
„Jutlustamine ja õpetamine Vanast Testamendist kristlastele" – sellist teemat avas külalisõppejõud Fred Hansen 6.–8. mail Nuutsakul toimunud Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppesessioonil, kus osalesid ka mõned TCM International Institute tudengid ja täiendkoolitujad.
Esimene tund läks vastastikusele tutvumisele. Peale kosutavat lõunasööki alustasime "päris" õppetööga. Oluline on teada, et Vana Testament (ja ka Uus) on kirjutatud kuulamiseks, mitte lugemiseks. Läbi sajandite, kui inimesed valdavalt ei osanud lugeda, on Jumala sõna kuulutatud kantslist. Originaalkeele poeesia vormi ja rütmi on keeruline tõlgetes edasi anda, seda on kuulates parem tunnetada kui silmadega lugedes. Samas on inimesedki erinevad – mõni õpib paremini kõrvade kaudu, mõni silmadega pilti vm visuaalseid kujundeid vaadates, mõni asju käega katsudes ja käsi külge pannes. Koguduses tasub sellega arvestada – lisaks jutlustamisele ja Pühakirja ettelugemisele saab kasutada ka pilte jm loomingulisi võtteid vahetuma kogemuse andmiseks.
Kohvipausi ajal sattusime vestlema kolme naisega, kellest ühel on juba kaks doktorikraadi, ühel magistrikraad ja ühel magistrile vastav bakalaureus. Kaks meist õpivad KUS-s, üks oli oma elu esimesel teoloogiakoolitusel. Arutasime, kas eelneva kõrgharidusega peaks teoloogia tudeerimist alustama kõrghariduse esimeselt astmelt või minna kohe kraadiõppele. Meie kiitsime oma valikut algusest alustamise kasuks ja kirjeldasime vaimustunult, kuidas kolm sessipäeva kuus on iga kord nagu oaas koolis kohapeal elamise, ühise osaduse ja kõigest muust eemalesaamisega. 
Pärast pausi jätkus loeng kontekstist ja kaastekstist. Sageli nimetatakse kontekstiks vaadeldavale tekstiosale eelnevat ja järgnevat teksti, kuid Hanseni käsitluses on kontekst kirjapanemata taust – kirjutatu poliitiline, sotsiaalne jms tagapõhi, mis aitab mõista sõnumit toonases ajastus ja keskkonnas. Seda, mis on kirja pandud enne ja pärast käsitletavat tekstiosa, nimetas õppejõud kaastekstiks (ingl co-text). Mõlemad on Piibli mõistmisel ja tõlgendamisel olulised.
Kahel õhtul rikastasid meie ajakava puudevedu ja -lõhkumine, kämpingu koristamine ja aknapesu, tudengite poolt läbi viidud jumalateenistus ning järveäärne saun. Kui senini on naistudengid sessiaegsetest kolmapäevaõhtustest tudengisaunadest sujuvalt kõrvale jäänud, siis seekord saime ka naistega saunalaval kokku ning tõepoolest tekkisid seal otsekohe just sellised arutelud, mõtted ja jagamised, milleni tavaliselt kiire kohvipausi ajal ei jõua.
Neljapäeva hommik algas vihmase jalutuskäiguga kevadsoojas õhus ning juhuslikult söögisaalis kohtunud väikese seltskonna hommikusöögieelse aruteluga usust, elust ja surmast, haigustest ja tervisest. Hommikusöögi jooksul jõudsime ka teemani, kuidas armastada patust ja mitte pattu ning kas üks patt on suurem kui teine. 
Loenguteemad läksid üha konkreetsemaks ja praktilisemaks. Neljapäeval ja reedel jõudsime ka ise "käte külgepanemiseni" ning analüüsisime väikestes gruppides piiblilugusid Joosua ja Saamueli raamatust. Kogesime praktikas, kui olulised on loo taust, tegelased ja dialoog, kuidas piibliloos pinge tõuseb, kulmineerub ja langeb ning kui tähtis on esitada teksti kohta küsimusi ja jääda samas vastuste otsimisel tekstile truuks.
Mida need päevad meile andsid?
Neljapäeva õhtul esitasin selle küsimuse erinevatele tudengitele. Aitäh Jannele, Elinale, Meelisele ja Jaanustele, kes lahkelt oma mõtteid jagasid. Allpool ja grupipildi allkirjas on kõigi jagatud mõtted suvalises järjekorras kokku võetud:
Kohtusime huvitavate inimeste ja huvitavate õppejõududega, õppisime lähemalt tundma erinevaid inimesi ja nende erinevaid lähenemisi, süvenesime jutlustamistehnikatesse ning saime teadmisi, kuidas õigemini või paremini jutlustada. Oli ühtpidi väga pingeline aeg, aga teistpidi hea võimalus igapäevaelust välja astuda. Saime teises keskkonnas mõtiskleda asjade üle, mis meid huvitavad. Natuke füüsilist tööd ja liigutamist peale õhtusööki oli täitsa hea, Tartus Seminari majas toimuvatel sessidel seda ei ole. Komplimendid kokale – toit oli väga hea! 
Ja mõned isiklikumad kogemused:
Janne, Jumala tööriist Ahvenamaa adventkoguduses ja mujal: "Olen tundnud, et minu jutlustamises on lagi käes ja on vaja jõuda uuele tasandile. Tunnen, et sain siit tööriistu, mida edaspidi kasutada."
Elina, Oleviste kogudusest: "Ühelt poolt tajun segadust ja enesekriitilisust selle osas, kuidas ikkagi võtta üks Vana Testamendi lugu ja panna see jutlusesse nii, et see kannab õiget sõnumit. Teiselt poolt tunnen innustust istuda "kõva ja pehme tooli" peal – uurida põhjalikult üht kirjakohta ning mõelda, kuidas ma selle sõnumi teisteni viin. Tunnen rohkem kui kunagi varem, et Jumal kasvatab läbi vastuolude."
Allakirjutanule andsid need päevad lisaks kõigele eelnimetatule järjekordse sünkroontõlke tegemise kogemuse, esmakordse palvuse läbiviimise kogemuse ning kohtumise ja tutvumise ammuse autoriteediga, kelle kirjutatud raamatu järgi olen kunagi tudengeid õpetanud ning kes siiani oli minu teadvuses pigem mingi mütoloogilise kangelase staatuses.
Aitäh õppejõule, korraldajatele, osalejatele, kokale ja Nuutsaku pererahvale, kes kõik üheskoos selle aja imeliseks muutsid. Issand õnnistagu meid kõiki, Seminari ja TCMII-i!