Juuni 2020 
Einike Pilli, KUSi rektor
Fotod: Karin-Liis Tambaum
Apostel Johannes on pannud kirja Jeesuse sõnad: „Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada“ (Jh 4:35j).
Juunikuu keskmisel nädalal peeti seminaris omamoodi lõikuspidu. Viis suurepärast kõrghariduse lõputööd said kaitstud. Lõpupiknikul saime läbi lõpetajate silmade tagasivaate sellele, mida seminaris õppimine neile on andnud. Pidulikul lõpujumalateenistusel läkitasime teele viis küpset ja tarka jumalariigitöölist, neist lausa kaks cum laude diplomiga.
Tiina Teppo „Tegevuste väärtustamisest väärtuspõhise tegutsemise poole. Rakke koguduse sünd, algusaastad ja areng 1927–2019.“
Katrin Selbak „Diakoni roll EEKBKL kogudustes“.
Herkis Roosimaa „Mida on traditsioonilisel kogudusel õppida 3D koguduselt“.
Roman Kuznetsov „Koguduste töötegijate põlvkonnavahetuse problemaatika EEKBKL vene koguduste näitel“.
Vahur Kobin „Portreefilm Evald Männist ja tema kutsumusest kirjaniku ja vaimulikuna“. 
Lõputöid saate lugeda ja vaadata: https://kus.kogudused.ee/kooli-lugu/vilistlased-2/ (vt 2020).
Katrin, üks viiest, kirjeldas oma kaaslõpetajaid nii: „Vahur tegi filmi. Roman läbis kooli üheainsa aastaga. Tiina tegi kõigi aegade ainepunktirekordi. Herkis sai lõputöö esitamise õhtul isaks.“ Huvitavad faktid on veel, et Romani lõputööd retsenseeris Venemaa baptistiliidu president ja kaks viiendikku lõpetajatest on kaks kolmandikku ühe koguduse juhatusest. Kas Sa tead, millise?“
Aga iga lõikaja teab, et enne tänupidu on palju tööd. Üliõpilased teavad, mis on töö iseenda, oma elurütmide ja vahel ka enesehinnanguga. Neile on tuttav pusimine keerukate tekstide ja praktikaülesannetega. Nad on rasketel hetkedel kogenud kaastudengitega koos ja nende eest palvetamist. Rääkimata lõputöö ponnistustest. Vahur, üks lõpetajatest, ütles, et seda kooli ilma palvetamata ei lõpetata. Aga see ongi hea. Palve on Jumala pedagoogika.
Kuid rõõmustamise kõrval on ka mure – põllud on lõikajate ootel ja viiest lõpetajast ilmselgelt ei piisa! Isegi 50st seminari tudengist ei piisa! Kutsume uusi töötegijaid õppima! Sügisest avame esimesele kursusele veebipõhise, kuid reaalajas toimiva grupi. See võimaldab õppida ka välismaal, magava beebi kõrval või kaugsõiduauto roolis. Aga kellel võimalik, tulge kohale! Koroonajärgses ajas teame liiga hästi, kui hästi maitseb jagatud jäätis või koos joodud kohvi. Ja me asume Tallinnas, kõigi teede ristumiskohas!
Lisaks on seminaril Eesti kõige väiksema ja kodusema kõrgkoolina tähtajatu õppe läbiviimise õigus. Lõpetajad saavad humanitaarteaduste bakalaureuse kraadi. Õpe on paindlik ja interaktiivne. Kui sa ei usu, küsi praegustelt lõpetajatelt ja üliõpilastelt. Kuigi nad ütlevad teile ilmselt, et parim asi seminaris on paus.
Roman: „Lõpupäevad näitasid veel kord, kui mitmekesine on Jumala riik – seda peegeldavad lõputööde teemad ja vennad-õed mu ümber.“
Viimaks arvan, et tõeliselt rõõmsad saame olla ühel päeval Jumala riigi lõikuspeol. Siis kui saame silmavee ja palvega külvatut viljavihkudena süles kanda. Kui oleme teeninud Jumala antud kutsumuses tema antud andidega tema poolt armastatud inimesi. Kas on olemas sellest ülevamat kutsumust?