Juuni 2021 
Sander Tulk, Tartu Kolgata koguduse pastori abi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Mäletan hästi hetke 2015. aasta kevadel, kui olin just usule tulnud ja Alfa-kursuse lõpetanud. Järgnevad sammud olid ristimine ja kogudusega liitumine. Enne seda oli pastor Herman Mäemetsaga paar kohtumist, kus ta kirjeldas põgusalt baptistlikku ristimise arusaama, milleks on siis usuristimine. Mul oli selge soov järgida Jeesust ja lasta ennast usu peale ristida, nii nagu Kuressaare Siioni kogudus õpetab. Pärast ristimist vestlesin ka oma emaga sel teemal (ema ei ole kristlane). Tean, et väikese beebina olin ma ristitud ka Kuressaare Laurentiuse koguduses luteri kiriku kommete kohaselt, ja seetõttu oli emale arusaamatu, miks ma ennast ka teises koguduses ristida lasin.
Mul oli selge soov Jumalat järgida ja seepärast ka soov lasta ennast usu peale ristida.
Vaimulikult kasvades hakkasin rohkem mõtlema nii enda kui ka teiste ristimiskogemuste peale. Mitmed noored ja ka vanemad inimesed kirjeldasid enda usuristimise kogemust vägagi elavalt ja suurejooneliselt. Neile oli ristimine otsekui verstapost, kuhu selgelt vaadata ja mida meenutada. Tihti võrdlesin ka enda ristimise kogemust nende lugudega. Mina ei saanud sellist suurt vaimulikku elamust nagu paljud kirjeldasid, kuid järgnevatel kuudel tajusin selgelt, kuidas kasvas minu soov järgida Jeesust. Samal suvel olin ka ühe raske valiku ees, kus ma sisuliselt pidin otsustama koguduse ja maailma vahel. Valisin koguduse ja kui seda otsust analüüsisin, jäi see mulle suuresti arusaamatuks, sest teadsin, et minu endine mina ei oleks kunagi sellist valikut teinud.
Lugedes Piiblit ja mõtiskledes nende vestluste üle, jäi mulle häguseks üks küsimus. Mida Jumal inimese ristimisel teeb? Erinevate teoloogide põhjendused andsid ka erinevaid vastuseid. Baptistliku suunaga õpetajad toonitasid inimese otsust ja kuuletumist. Luterliku ja kalvinistliku suunaga teoloogid aga rõhutasid tugevalt just Jumala rolli ja tööd. Kuigi baptistliku traditsiooni ristimiskäsitluses rõhutatakse talituse sümboolset poolt, on sellest hoolimata inimesed kirjeldanud selgeid vaimulikke kogemusi, mis said nende omaks läbi ristimissündmuse. Kõike seda arvestades hakkasin rohkem mõtlema Jumala rolli üle, järeldades, et kui inimene saab ristimisest selge vaimuliku või pattudest vabastava kogemuse osaliseks, ei saa see talitus olla puhtalt sümboolne riitus, mis iseenesest midagi ei tee.
Usuteaduslikus seminaris õppides puutusin kokku väga paljude teemadega, kuid oma lõputöö otsustasin kirjutada just ristimisest, kuna see oli üks küsimustering, mis minuga on usuelu algusest kaasas käinud. Töö eesmärgiks oli uurida ristimise jumalapoolset mõju ja selle teoloogilist mõistmist EKB Liidu kogudustes. Selleks et seda küsimust paremini lahti mõtestada, jaotasin uurimistöö kolmeks osaks: ajalooline ülevaade, eksegeetiline uurimus ja küsitlus EKB Liidu koguduste liikmete ja pastorite seas.
Ristimise tähendusväljad ajaloos
Ajalooline ülevaade aitas näha ristimise mõistmist ja arengut algkoguduse päevist reformatsioonijärgse ajani. Tõin arutlusse sisse ka erinevate konfessioonide vaateid (katoliiklus, luterlus, kalvinism, baptism ja ka idakiriku seisukohti). Usutraditsioonid, mis praktiseerivad imikute ristimist, tunnistavad selles primaarselt Jumala tööd. Reformatsioonijärgsed baptistlikud kogudused mõtestavad ristimist eelkõige inimese kuuleka vastusena Jumala ees. Samas on mõlemal poolel kindel usk, et ristimine on oluline just Jumala kohalolu tõttu. Kui katoliiklikus traditsioonis mõistetakse ristimist kui esmast olulist sakramenti, mis avab ukse, et vastu võtta ka teisi sakramente, siis anabaptistlikus vaates on ristimine sarnases võtmes ukseks, mille kaudu inimene suundub pühitsuslikule eluteele. Ühisosa nende kahe erineva vaate vahel on tõdemus, et pärast ristimist on inimese seisund Jumala ees muutunud ja ta on asetatud uude vaimsesse olukorda, mis mõjutab tema usuelu.
Eksegeetiline ülevaade 
Eksegeetilises uurimuses vaatlesin Uue Testamendi kesksemaid ristimis-kirjakohti ja neis kasutatud kreekakeelset sõna baptizo (ristima). Ajalooliselt on selle sõna tähendusväli üsna avar: „sisse kastma“, „vette kastma“, „uppuma“, „ülekoormatud olema“, „puhastama“, „pesema“. Lisades kõrvale Uue Testamendi teoloogilise ja kultuurilise konteksti, võib baptizo tähenduseks olla ka „matma“. Jaotasin eksegeesi kolmeks alamkategooriaks: Johannese ristimine, Jeesuse ristimine ja ristimine Apostlite tegude raamatus.
Johannese ristimine toimus seoses pattude andestusega ja tulevase Messia ootusega. See iseeneses ei andnud patte andeks, vaid inimesed tunnistasid oma süüd ja allutasid ennast Jumala õiguskorra alla. Pattude andestuse voli oli ka Johannese ristimises alles tulevasel Messial ehk Jeesusel.
Teises alapeatükis tõin esile, kuidas Jeesuse enda ristimine evangeeliumites on vajalik, et mõista kristliku ristimise sisu ja tähendust.
Uue Testamendi keskne kirjakoht ristimise mõistmiseks on: „Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“ (Ap 2:38).
See kinnitab ka, et kristlikul ristimisel on paralleele Ristija Johannese meeleparandusristimisega. Apostlite tegude raamatust nähtub, et Püha Vaimu saamine ja ristimine on omavahel tugevalt seotud, kuid nende järjekord ja ajaraam ei ole üheselt määratud. Järelduses tõin välja, et Jumala kohalolu arvestades peab tõdema, et ristimine on talitus, mis kannab endas väge. Uus Testament seob mitmed olulised vaimulikud reaalsused ristimisega (näiteks vägi elada Jumala tahte kohaselt).
Ristimise sisu ja tähendus ei olegi nii üheselt selge, kui esmapilgul tundub, ja selle mõistmine ristiusu ajaloos on rikkalik.
Küsitlus EKB Liidu pastorite ja koguduste liikmete seas
Kolmandas peatükis tegin ülevaate EKB Liidu koguduste liikmete (65 vastajat) ja pastorite (13) seas läbiviidud küsitlusest. See kaardistas koguduseliikmete kesksemaid uskumusi ja kogemusi seoses ristimistalitusega. Pastoritele suunatud küsitluse üks eesmärk oli koondada õpetuslauseid, mida kogudustes ristimise kohta olulisteks peetakse. Vastajate seas oli enamik inimesi seotud üle 100 aasta vanuste kogudustega. Pastorite ankeetlehel oli küsitud ka konfessionaalset tausta; enamus neist kuulus baptistlikku usutraditsiooni. Samas osa vastanud pastoritest ei samastanud ennast kindla usutraditsiooniga.
Küsitlus näitas, et vastanud näevad ristimist olulise talitusena, mis on kogu eluks (see tähendab ristitud inimest ei tohiks uuesti ristida, välja arvatud imikute ristimise puhul, kuid selle küsimuse täpsema uurimisega antud töö ei tegelenud). Vastanud kirjeldasid läbivalt ka, et ristimine on vana elu lõplik mahamatmine. See suurendab soovi elada usuelu ja see on ka Jumalaga lepingusse astumine. Pastorite seas vastasid mitmed, et ristimine on uue lepingu tähis. Üldistavalt tunnistasid vastajad, et inimene saab ristimisel osa Jumala lähedusest ja armust.
Lõppkes
Koguduslikus praktikas on ristimisel oluline roll ja selle vaimulikku mõju ning toimet tuleb võimalikult selgelt sõnastada ja/või rõhutada. Näen selles ka oikumeenilist väärtust, sest Uue Testamendi valgel leian, et ristimise sisu ja tähendus ei olegi nii üheselt selge, kui esmapilgul tundub, ja selle mõistmine ristiusu ajaloos on rikkalik. Ka kirikuloos on näha erinevad tähendusväljad ja rõhuasetused, kus ühed toonitavad rohkem Jumala ja teised inimese rolli.
Isiklikult näen, et ristimise teemade puhul on kogudused üksmeelel, et tegu on sündmusega, millel on kindel koht inimese usuelu alguses. „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse“ (Mk 16:16). Kirikuajalugu, Uue Testamendi tekstid ja ka inimeste kogemused tänapäeval kinnitavad, et kristlased võtavad ristimise sisu mõistmist olulise küsimusena. Minu soov ja palve on, et selle uurimistöö lugejad oskaksid oma ristimist rohkemgi hinnata ja tänaksid Jumalat armu eest, mida ta neile seeläbi osutas.
Täispikka versiooni „Ristimise jumalapoolse mõju teoloogiline mõistmine EKB Liidu kogudustes“ saab lugeda KUSi kodulehelt (kus.kogudused.ee)), valides „vilistlased“.