Oktoober 2022 
Meelis Kibuspuu, Tartu Risttee koguduse pastor
Kolm ja pool aastat tagasi pastori rolli asudes ei mõelnud ma esmajärjekorras õppimise peale. Tegutsema oli vaja hakata, juhtima oli vaja hakata. Jutlustamisel ja teoloogilistel aruteludel tuginesin oma kaalutlemata teoloogiale, nagu selgus juba esimeses koolitunnis. Enda julgustuseks lugesin Peetrusest ja Johannesest kui õppimata ja lihtsatest meestest (Ap 4:13), mõeldes, et sellesse seltskonda pole häbi kuuluda…
Seminari magistriõppekava nähes hakkas aga mõte õppimisest minus elevust tekitama. Õppimine ei ole minu jaoks hobi, mida enesearengu eesmärgil teha, vaid selle mõju peab kanduma inimestele ja kogudusele minu ümber. Iseõppijana kipub mõju jääma liiga enesekeskseks ja juhuslikuks. Süstemaatiline õppevorm toredas õpikeskkonnas on märksa viljakam kasvupinnas.
Taas koolipingis istumine ja konspekteerimine, eksamiteks õppimine ning kirjatükkide kirjutamine on üllataval kombel olnud meelierutav eduelamus. Avastamisrõõm sellest, et minu kaalutlemata teoloogia ehk tavamõtlemise teoloogia ja kaalutletud teoloogia ehk süstemaatilise „teodiike” teoloogia vahel haigutab suur tühimik, ei ole üldse hirmutav, vaid hoopis põnevusttekitav.
Kaalutlemata „teoloogina“ oli minu otsus kaalutletud teoloogiat õppima asuda täiesti kaalutletud. Kuigi õpingute mahutamine keerulisse eluplaani tundub hirmutav, ahvatleb mind soov nii endale kui, mis seal salata, ka teistele tõestada, et suudan kasvada ja seda kasvuinertsi ka kogudusse viia. Kõige rohkem soovin siiski, et minu õpingute lõpuks võiks alguses tsiteeritud piiblisalmi teine osa sama ehedalt mindki iseloomustada: Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased. Tahe olla äratuntav Jeesuse kaaslane kannustab mind õppima samasuguse innuga, nagu Peetrus ja Johannes Jeesust järgisid.