6/2008 Agnes Böning, KUS üliõpilabe
Örebro Misjonikool Rootsis on juba aastaid teinud koostööd Tartu Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Teoloogilise Seminariga Novi Sad´is Serbias. Viimased 4 aastat on see tähendanud ka õpilaste vastuvõttu Örebro inglisekeelsetele ainetele. Meilt on seal varem õppinud Marilys Mirjam Kurg ja Vilver Oras. Nüüd avanes see tore võimalus ka minul.
Koolielu
Kümne nädalaga läbisime intensiivprogrammi kahes aines: Skandinaavia nelipühiliikumine, õpetajaks Ulrik Josefson ning Meeste ja naiste roll kirikus ja ühiskonnas, õpetajaks Niklas Holmefur. Kuna tegemist oli valikainetega, oli loenguid suhteliselt vähe, aga palju tuli iseseisvalt lugeda ja esseesid kirjutada. Esimeses tuli läbi lugeda 2 viiesajaleheküljelist raamatut, kirjutada ühe kohta neist väike tutvustus ning esitleda seda teistele. Teise raamatu kohta tuli sooritada eksam. Lisaks oli meie ülesandeks läbi viia nn field study ehk kohaliku koguduse uurimus, milleks külastasin koos Serbia tudengitega kolmel korral nelipühikiriku teenistusi ja intervjueerisime pastorit. Arvestustöös tuli võrrelda seal nähtut-kogetut õpitu ja loetuga.
Rootsi nelipühiliikumine sai alguse Asuza tänava ärkamisest (1906, Los Angeles), mida juhtis mustanahaline William Seymour. See algselt oikumeeniline äratusliikumine paisus väga suureks ja saavutas laialdase tähelepanu. Kogu Euroopast tuli sinna külastajaid, kes said Püha Vaimu poolt puudutatud ja viisid ärkamisetule tagasi oma maale. Lisaks teenistustel avaldunud omapärastele Vaimu ilmingutele (keeltes rääkimine ja laulmine, Vaimus pikalikukkumine, tantsimine, käte plaksutamine, meeleparandusnutmine jms) oli erakordne ka see, et valged ja mustanahalised ülistasid ja teenisid Jumalat koos. Ameerika tollane rassistlik ühiskond tegi mustanahaliste elu väga raskeks. Neid mõrvati, peksti ja rünnati tänaval ning seadus keelas mustade ja valgete segunemise. Nii ka kogudustes. Enamus valgeid kristlasi uskus tõemeelselt „kõrgema ja alama rassi" olemasolusse kui Jumala loodud korrasse. Asuza ärkamises osalenud valged kristlased said suure põlguse osaliseks, kuna nad suhtusid mustanahalistesse kui samaväärsetesse vendadesse-õdedesse.
Põgusa ülevaate saime nelipühiliikumise erinevatest juurtest: mustade suulised pärimused (black oral root), evangelikaalsed (pühitsusliikumine), katoliiklikud, kriitilised ja oikumeenilised mõjutused. Loengutes käsitleti ka karismaatilist liikumist, selle algust maailma erinevates paikades. Tutvustati veel Rootsi nelipühiliikumise algust ja arengut, identiteeti ja kriisi ning tulevikuvõimalusi.
Aines „Naiste ja meeste roll ühiskonnas ja kirikus" saime ülevaate feministlikust liikumisest, selle algusest ja arengutest ning teoloogiast. Peaaegu igaks loenguks tuli meil kirjutada väike essee ja see teistele ette kanda. Uurisime ka koguduste praktikaid meeste ja naiste erinevast kohtlemisest ning analüüsisime, millised muudatused ja mõjud on tingitud ühiskonna survest ja millised teoloogilistest arusaamadest. Kõigil tuli kirjutada 10leheküljeline essee ja see teistele ette kanda. Mina kirjutasin traditsioonilise patriarhaalse peremudeli ja perevägivalla vahelistest seostest. Kirjakohtade ekslik tõlgendamine viib vahel selleni, et vägivallatseja leiab oma tegudele õigustust nii Piiblist kui kantslilt. Samuti uurisin, kas ja kuidas saavad sellises koguduses abi ning toetust ohvrid – naised ja lapsed. Teema oli minu jaoks juba eelnevalt tuttav, kuna mu õde Ilona Veike on kristlik nõustaja ja pereterapeut ning on selliste probleemide ja põhjustega oma töös palju kokku puutunud; ta kirjutas sellest isegi magistritöö.
Örebro Misjonikoolis hakkas mulle silma, et enamik õpetajaid on endised misjonärid, nende õpetamise oli väga eluline ja innustav. Kooli tugevuseks peetakse mitte ainult akadeemiliste teadmiste andmist, vaid tudengite vaimulikuks teenistuseks ettevalmistamist (noortejuhid, pastorid, misjonärid, usuõpetuseõpetajad jne). Kooli maine kogudustes on väga hea. Sissepääsemiseks peab olema eelnevalt vähemalt kaheaastane kogudusetöö kogemus (enamasti noortejuhina), millele lisanduvad testid Piibli tundmisest. Enamik tudengeid on pastorite ja misjonäride lapsed, kellel on kooliga perekondlik side – juba nende vanemad ja vanavanemad on siin õppinud.
Igal esmaspäeval, neljapäeval ja reedel olid hommikused palvekoosolekud ning teisipäeviti leivamurdmisega jumalateenistus, mida viisid läbi tudengid; õpetajad abistasid peamiselt eestpalves. Paistis, et ei õpetajad ega õpilased mõtle sellele, kas jutlus on ajaloolis-kriitilises lähenemises korrektne või mitte. Tähtis oli tunda elavat Jumalat ja tema armastust ning seda teistele edasi anda.
Igal neljapäeval oli koolis mingil teemal külalistega foorum, näiteks tervendamine, nelipühiliikumine, Ida-Euroopa kogudused, õppereisid Aafrikasse, FairTrade, säästlik eluviis jne. Osavõturohke oli ka foorum, kus koos kahe serbia tudengiga tutvustasime koguduste elu ja tegemisi oma riikides.
Kolmapäeviti tavaliselt tunde ei olnud ja üliõpilased said puhata või raamatukogus töötada.
Loenguid oli täisajaga tudengitel maksimaalselt 6 tundi (a' 45 min) nädalas, kuid anti palju grupitöid, eriti eksegeetilistes ainetes. Iga üliõpilane sai ühe Piibli kirjakoha, mis tuli tal (koos oma grupiga) läbi uurida ning tulemused kirjalikult esitada. Nii osales igaüks peaaegu iga päev rühmatöös kas siis juhi või lihtliikmena. Palju tuli lugeda ja esseesid kirjutada. Need pidid väljendama tudengi enda mõtteid ja arvamusi ning olema vähem akadeemilised. Nii julgustati meid suurte ja tähtsate teoloogide kõrval ka oma arvamust avaldama.
Igal teisipäeval pärast leivamurdmist olid üliõpilased jaotatud mentorgruppidesse.
Rootslased on suhteliselt kokkuhoidlikud ja raha ei pilla. Enamikul õpilastest ja ka õpetajatest oli kaasas lõunasöögikarbike kodus valmistatud toiduga (võib-olla see on ka üks põhjus, miks koolisöökla on peaaegu pankroti äärel).
Tudengikodu
Mina elasin esimesed 5 nädalat koos 5 tudengiga ühes majakeses ja viimased 5 nädalat koos 3 tudengiga 3-toalises korteris. Mõlemal pool oli minu jaoks üks tuba, kus sain omaette olla ja õppida. Tudengite elu iseloomustavad lihtsus ja säästlik mõtteviis. Paljudel pole keskkonnakaalutlustel ei televiisorit ega autot. Ise küpsetatakse leiba, toit tehakse mitmeks päevaks valmis ja pannakse sügavkülma. Eriti hakkas silma hoolas prügisorteerimine: komposti, paberi, papi, plastikpudelite ja tavaline prügikast. Terve suur kapp oli erinevaid prügikaste täis.
Peaaegu kõik üliõpilased kuuluvad kodugruppidesse. Minulgi oli võimalus igal nädalal osaleda rootsi tudengi Signe kodugrupis. Lugesime Rooma kirja ja palvetasime üksteise eest. Vahel kutsusid meid veel mitmed tudengid enda poole õhtusöögile. Lauaosadus andis hea võimaluse vabamas õhkkonnas omavahel tuttavaks saada.
Örebro on nagu Eesti Tartu – tänu suurele ülikoolile on seal palju tudengeid ja väga head jalgrattateed, mida kasutab enamik tudengeid. Minul oli esimesed viis nädalat võimalus jalgrattaga kooli sõita, kuid siis varastati ratas kahjuks ära.
Mulle läks väga südamesse misjonikooli tudengite armastus immigrantide vastu. Näiteks otsiti endale korter immigrantide linnaossa, et nende seas elada ja neid külla kutsuda. Kord nädalas õpetasid nad koguduse üüritud noortekeskuse ruumides immigrantide lastele rootsi keelt ja mänge ning aitasid neid koolitöös. Tänu üliõpilastele toimib integratsioon rohujuure tasandil päris hästi.
Koos Serbia tudengitega oli huvitav vaadata sel aastal nende kodumaal toimuvat Eurovisiooni. Nad olid küpsetanud-vaaritanud ja meile ilusa laua katnud ning olid suurepärased võõrustajad. Oli tore näha, kuidas nad ärevusega etendust jälgisid ja lõpuks kergendatult ohkasid, kui nende riik häbisse ei jäänud. Vaid Eurovisiooni lõpus näidatud rakette meenutav ilutulestik muutis serblanna Zeljka tõsiseks ja vaikseks, kuna see pilt sarnanes väga NATO pommitamisega, mida ta hirmunult oma koduaknast oli jälginud.
Koguduste elust Örebros
Peamiseks teenistuseks on pühapäevahommikused jumalateenistused (tavaliselt kell 11), õhtuseid teenistusi ei ole, selle asemel on mõnikord kohvikuõhtud. Kuigi kirikuhooned on suured ja ilusad, kasutatakse neid nädala sees koguduse tegevuseks suhteliselt vähe, seetõttu on paljud oma ruume rentinud kristlikule lasteaiale või päevakeskusele.
Teenistustelt jäi meelde suur igatsus ärkamise järele. Örebro on paik, kus 20. sajandi algul suur ärkamine alguse sai ja üheski teises Rootsi linnas ei ole nii palju kogudusi, kui on siin. Positiivsena mõjus ka kogudustevaheline koostöö. Nii oli mul võimalus osaleda igakuisel oikumeenilisel palvekoosolekul, kus palvetati kogu südamest linna ja eriti noorte eest ning ärkamise pärast Rootsimaal. Väikestes gruppides palvetati üksteise eest. Kõik see sisendas lootust, et Jumal ei lähe ka Skandinaaviast ega Euroopast mööda. Usun, et seal, kus on koos siirad ja igatsevad südamed, kingib Jumal uut ärkamist ja vaimulikku elu.
„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!" (Rm 15:13).