04/2012
KUS üliõpilasesindus saatis oma kooli vilistlastele kolm küsimust.
1. Mida tähendas Sulle õppida KUSis?
2. Kuidas KUSis õppimine on mõjutanud Sinu järgnevat eluteed?
3. Kas on mõni eriti huvitav seik KUSis õppimise ajast meenutada?
Alari Allikas, pastor 
1.Jumala maailma silmapiiri avardumine, veendumuste kinnitamine, osadus vendade-õdede ja Õpetusega.
2.See andis hea platvormi edasiseks tegevuseks nii pastoriametis kui ka koolitustegevuses, nagu näiteks 2011. aasta jooksul Hanko rahvakoolis.
3.Oli palju väikseid huvitavaid seiku, mis kokku moodustavad ühe suure meenutamist vääriva mulje.
.
Ott Aro, Eesti Kaitseväe kaplan
1.KUS tähendas mõnusat akadeemilist aega, mida igatsen siiani taga. Palju uusi tutvusi, huvitavaid inimesi ja ideid, milleta elu oleks kindlasti vaesem olnud.
2.Peale KUS lõpetamist läksin EKV kaplanite kursustele ja asusin kaplani ametikohal Kaitseväkke tööle. KUSi haridus on aidanud päris palju mittekristlikus seltskonnas hakkama saada ja oma veendumusi põhjendada.
3.Midagi eriti huvitavat hetkel kohe pähe ei tule, kui see, kui ükskord Vana Testamendi teoloogia loengus läksime oma tõlgenduses suht vabaks ning siis lõi äkitselt äikest ning austatud Ermo Jürma lõpetas veiderdamise kiiresti ära ning läks tõsiselt edasi. Selline naljakas lugu.
Argo Buinevitš, Lasnamäele koguduse rajaja
1.KUSis õppimine andis süstemaatilise teoloogilise hariduse, kujundas maailmavaadet ja isiksust. Tänu statsionaarsele päevaõppele oli meil 4 aasta vältel rohkelt vahetut suhtlemist õppejõududega ja mõistagi koolikaaslastega. Õpinguaegsed suhted kestavad tänaseni.
2.KUSis õppimine juhtis mu teenimisse pastoriametis ja sillutas teed õppejõu töösse. Selliselt andis seminariharidus eelduse õpetamisanni esiletulekuks ja rakendamiseks. KUSi teadmistepagas ja diplom võimaldas jätkata õpinguid magistrantuuris TCMI Institute's.
3.Huvitavaid seiku ja juhtumisi oli kuhjaga, aga neid on parem jagada vahetus vestluses.
Paul Gill, vanglakaplan
1.KUSis õppimine algas minu jaoks väga keerulisel ajal, sest meie pere kolmas laps oli siis vaid ühekuune. Minu statsionaarselt Tartus õppimine oli naisele väga suur koorem. Minule tähendas seminaris õppimine vaimulikku osadust ja kasvamist. Hindan väga kõrgelt vaimulikku mõju, mida õppejõud ette elasid. Teadmised on olulised, aga eeskuju on järgimist väärt. Seminari diplom on võimaldanud hiljem töötada mitmel erineval ametikohal.
2.Seminari vaimsus ja isiklikud kontaktid on väga palju mõjutanud. Õppejõudude pühendumine ja isiklik areng, see on olnud muljetavaldav. Noortest tegusatest inimestest on saanud meie Seminari õppejõudude põhikaader. Tundes neid isiklikult, on suur eelis, kui on olnud vaja midagi üle küsida.
3.Mäletan kursusekaaslast, kes oli õppimisele nõnda pühendunud, et sõi vaid musta leiba. Kokkuhoitud raha eest ostis raamatuid, mida hoolega luges. Pühendumine ja põhjalik töö andsid soovitud tulemuse. Õppejõududega ja tudengitega koos oldud vaba aeg, seda igas kõrgkoolis paraku ette ei tule. Sellised osadused aga on jätnud hinge kustumatu mälestuse.
Tähti Lehtsaar, EKB Liidu muusikasekretär
1.Väga huvitav ja piisavalt pikk aeg, et õppida tundma erinevate kursuste tudengeid. Nimelt kasutasin ära kõikvõimalikud akadeemilised puhkused, sh vist esimesena KUS ajaloos dekreetpuhkuse. Niimoodi individuaalprogrammi järgi õppides on jäänud palju vajalikke kontakte edaspidises jumalariigitöös. Paraku tundsin sellise õppevormi tõttu puudust ühistest õppimistest ja aruteludest, mida praegustele tudengitele kindlasti soovitan.
2.KUSist saadud teadmised on otsene alustala EKB Liidus töötamiseks.
3.Meelde on jäänud mõnede õppejõudude väga põhjalikud konspektid, kuna eestikeelset kirjandust oli veel vähevõitu. Tore oli areneda koos õppejõududega, kes tol ajal alles alustasid oma õpetamiskarjääri. Õpetaja luges laua taga oma põhjalikult ette valmistatud konspekti ja õpilased püüdsid oma laua taga udusest paljundusest järge pidada, kas mõni sõna läheb ka teistmoodi, kui konspektis kirjas on.
Peeter Lemats, Antsla EKB Koguduse pastor, EKB Liidu vanematekogu liige
1.Väga palju, olin siis naasnud sõjaväest ja töötasin, kui kogesin Jumala kutset minna õppima KUSi. Mäletan, et need aastad, mil teenisin kaasa Valga Betaania Baptistikoguduses, siis pastor Üllas Linder kaasas alati mind, kas mõnele täiendkoolitusele või siis Liidu aastakonverentsile. Ja need täiendkoolitused või siis ühised osadused koos vendade ja õdedega olid alati julgustavad ja ülesehitavad ja samas ka julgustavaks impulsiks õppida rohkem Piiblit tundma, et seda koguduse ja Jumalariigitöös rakendada. Usun, et uus põlvkond noori, kes külastavad noorte piiblipäevi, noorteõhtuid koguduses ja kes on kogenud Jumala päästvat väge, neid soovib Jumal kasutada täna ja homme meie maal, ühiskonnas, vaimulike töötegijatena kogudustes ja misjonäridena kogu maailmas. Võrdleksin Seminari kui jüngrikoolitust, kus neljal päeval nädalas toimusid erinevad loengud Piibli eksegeesi, hermeneutika ning keelte osas, millele lisandusid filosoofia, pedagoogika, eetika, homileetika, hingehoid ja religiooni psühholoogia. Seminar on olnud jüngrikoolitus ka selles osas, et ühistes aruteludes, diskussioonides ja lihtsas osaduses on Jumala Püha Vaim kujundanud igat õppijat õppejõudude ja seminari tudengite kaudu. Ja seda ei saa võrrelda ega saa tekkida, kui lihtsalt läbida mõni kiirkursus.
2.Väga palju ja seda kirjeldab ka Jumala sõna, et see on väärtuslikum, kui pärlid. (Õp 3:13-18) Mäletan nii piibliõppe kui ka hingehoidlikke loenguid, mis on olnud väga, väga vajalikud järjepidevas Jumalariigi töös. Samuti pedagoogika loengud, mis on andnud hea ja tugeva aluse töötada õpetajana koolis. Kuid veelgi enam on Seminar andnud impulsi loovaks tööks, kujunemiseks ja nii nagu kaasajal nimetatakse, elukestvaks õppeks. Siinkohal tahaksin julgustada kõiki töötegijaid kaasama, motiveerima, treenima ja suunama noori õppima meie koguduste Liidu Seminaris, kus Jumala Püha Vaim saaks kujundada uut põlvkonda töötegijaid.
3.Mäletan, et hilinesime mitme tudengiga ühte loengusse ja kui sisenesime klassiruumi oli õppejõud juba oma loenguga alustanud, kuid meie imestus ja imetlus oli see, et peale õppejõu polnud klassis kedagi. Peale selle seiga püüdsime olla täpsemad ja jõuda loengusse õigeaegselt, kuid samas aitas see kasvatada tulevastes töötegijates enam täpsust ja aja planeerimist.
Kindlasti on olnud unustamatud erinevate kursuste koguduslikud ja haigla praktikad, kus viimases tuli kokku puutuda raskete haigete, surijate ja abivajajatega, mis on olnud hiljem suureks abiks koguduslikus töös.
Tahaksin tänada kõiki seminari endisi ja praeguseid õppejõude Peeter Roosimaad, Ermo Jürmat, Joosep Tammot, Toivo Pillit, Tõnu Lehtsaart, Ants Rebast ja Andres Saumetsa. Jumal õnnistagu jätkuvalt meie Liidu Seminari, kus võiksid kujuneda uue põlvkonna töötegijad.
Helle Liht, EBF-i asepeasekretär, EKB Liidu vanematekogu liige
1.KUSis õppimine avas minu jaoks täiesti uue maailma ja andis uued vahendid Piibli, kiriku- ja kultuuriloo, sealhulgas meie oma koguduste traditsiooni paremaks mõistmiseks. See ei tähenda, et nelja seminari-aasta jooksul oleks kõik selgeks saanud ja paika loksunud. Pigem oli seminaris õppimise aeg mulle suunanäitajaks, mõtte ärgitajaks ja abimeheks edasiste valikute tegemisel. Ja seminari ajal tekkinud sõprade ring on väärtus omaette, selle eest olen tänulik kuni surmani.
2.Ilmselt on KUSis õppimine üheks põhjuseks, miks suurem osa minu senistest töölepingutest on olnud kiriklike organisatsioonidega, sealhulgas ka meie liiduga. Nii võiks öelda, et tänu seminarile on mul leib laual ja katus pea kohal. Eks leiva ja katuse oleks leidnud ka ilma seminaris õppimata, aga kas see leib ka nõnda hästi maitsenud oleks, seda ei tea.
3.Eriti on meelde jäänud need loengud, kus kellelgi tudengite hulgast õnnestus õppejõud mõne küsimusega n-ö loengu pidamise rajalt maha võtta ja põnevasse arutellu kiskuda. Sellised jutuajamised olid väga inspireerivad, ja mis seal salata, vabastasid mõneks ajaks tudengi käe ka konspekteerimise vaevast.
Kalmer Marimaa, KUSi arendus- ja teadussekretär
1.KUSis õppimine on minu jaoks tähendanud palju. 18-aastane inimene (sellises vanuses astusin seminari) on alles kujunemisjärgus ja nii oli KUSil väga tugev mõju minu vaimsele arengule. Kõige olulisemana tooksin välja kriitilise mõtlemise arengu, mis õpetas mind põhjendama, miks ma midagi usun, ja nägema ka seda, mis pole uskumist väärt. Selles mõttes toimus see, mida tollane seminari hümn kuulutas: roosa usunahk saab maha kooritud (ja midagi püsivamat saab asemele). Samuti valmistas taoline isiksuse küpsemine mind ette tulevasteks õpinguteks mujal, kus samuti läheb vaja analüüsivat ja teaduslikku mõtlemist ning vastavat kirjaoskust.
2.See on mõjutanud nii otseselt kui kaudselt. Otsene mõju on selles, et täis "taevalikke teadmisi" tekkis mul huvi "maiste teadmiste" vastu, kuna ma ei teadnud suurt midagi nendest protsessidest, mis toimuvad minu ümber ühiskonnas. See suunas mind õppima ühiskonnaõpetust (sotsioloogiat) Tartu Ülikoolis ja seda ka hiljem õpetama. Kaudne mõju on selles, et jäädes seotuks KUSi ühiselamuga ka peale õpingute lõppu, leidsin endale KUSist tulevase abikaasa ja abikaasa valik mõjutab oluliselt tulevast eluteed.
3.Ilmselt neid on palju, kui hakata põhjalikult meenutama, kuna omal ajal õppisime ikkagi nädalast nädalasse koos (ei olnud veel sessiõpet) ja enamik meist elasid ka KUSi ühiselamus. See kasvatas tugevasti kursuse sidusust ja aitas vabal ajal kaasa ka teoloogilistele arutlustele, mis toestas õppimist. Ja nii juhtus nii mõndagi huvitavat, aga hetkel meenutaksin pigem üht naljakat seika. Nimelt oli kursavend (ja toakaaslane) Olavi Otepalu jäänud haigeks, kuid ei tahtnud kuidagi loengust puududa. (Kui õieti mäletan, oli tegu Andres Saumetsa loenguga, aga võin ka eksida.) Nii vedasime ta koos voodiga auditooriumisse, kus ta voodil lebotades usinalt koos teistega loengust osa sai.
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastor, EKB Liidu vanematekogu liige
1.KUSis õppimaasumine tähendas mulle "korrata noorust", tunda end üle aastate jälle üliõpilasena ja see oli hea tunne. Igasugune programmis osalemine distsiplineerib ja annab elule kindla rütmi. Jälle hea tunne. Saada igapäevasest rutiinsest keskkonnast välja "unustades" töised kohustused ja kohtuda teiste vaimulike töötegijatega eri paigust oli alati rikastav. Seada eesmärke ja nendeni ükshaaval jõuda – seegi oli julgustav. Ühesõnaga: KUSis õppimine tähendas ja andis mulle palju!
2.Mulle tundub, et see oli Jumala "kaval plaan", sest tema nägi kaugemale. Kui mina välistasin enda jaoks pastori ameti, siis usun, et Seminaris veedetud aastad toetavad mind nüüdses rollis. Kindlasti aga andis Seminar seda, et olen hakanud paremini mõistma/rohkem hindama inimesi, ka neid, kes ei arva asjadest ega tee asju nii nagu mina.
3.Küllap on neid nii- ja naasuguseid. Võib-olla jõuluvana mängimise võimalus viimase aasta Seminari jõulupeol, kus sain korraks olla mulle omasemas rollis; pastorina pean ju olema korralik.
Inge Ojala-Pihlaja, Päästearmee Võru korpuse juhataja
1.Õppimine KUSis oli minu jaoks suur eesõigus, et ma sain sel viisil vastata Jumala kutsele, sest kui meil on saanud selgeks Jumala plaan meie oma elus, siis sa ju tahad seda kohe ellu viia, õnneks oli see juulikuu, ja septembris olin juba rõõmsalt KUSi vastu võetud. Sain juurde teadmisi, oskusi Jumalariigi töö tegemiseks. Võin öelda, et muud oskused olid mul selleks ajaks olemas, aga nendest ei piisanud eluks kristlasena ja evangeeliumi kuulutamiseks. Nägin, et ma pole üksi, vaid on veel hulk noori inimesi, kes võtavad Jumala kutset tõsiselt... nägin Jumala imet, kuidas erineva tausta, rahvuse ja vanusega tudengid on osaduses ja Jumala armastuse sidemega ühendatud... see oli – on võimas!
2.Mõjutanud on nii, et olen tänaseks teenimas pastorina Päästearmee Võru korpust, olen elus töötanud mitmetes kristlikes programmides ja ametites, aga nüüd tunnen, et olen koju jõudnud, s.t et kõik elu jooksul omandatud tarkus ja kogemused on olemas ja tunnen, et olen pastorina teenimiseks küps.
3.Meie eetikaõppejõud oli hr. Meego Remmel, fantastiline inimene. Meil, 3-ndal kursusel, oli ukse ees eetika eksam. Aga minul oli Tallinnas just alustatud tänavalaste projektiga, keegi ei olnud nõus marakratte valvama, eks nad olid algul ikka väga metsikud, helistasin Meegole ja kurtsin oma muret. Tema pakkus välja, et sõidab ise Tallinna ja võtab minult koha peal eksami vastu, täielik tase, tegingi eksami oma kabinetis, tänavalapsed ukse taga kisamas, hindeks sain väga hea, sest olin korralikult õppinud, ma ei usu hästi, et taolisi suure algustähega Õpetajaid võiks kohata teistes õppeasutustes. Tänu paljudele õppejõududele olen ma see, kes ma olen täna, aitäh teile!
Ene Paldre, Tartu Kolgata Baptistikogudus
1.Seminaris õppimine tähendas minu jaoks sõbralikku ja toetavat keskkonda usuteaduse kui arvatavasti kõige laiapõhjalisema humanitaarhariduse saamisel. Lisaks heale haridusele tähtsustan ka sõprussuhteid, mis kooliajal tekkisid. Samuti hindan oma isiksusega eeskujuks olnud õppejõude. Seminaris sai kinnitust minu enda vaimulik identiteet ning õppisin tundma, mõistma ja ennast suhtestama teistsuguste maailmavaadetega inimestega. Seminari ajast on pärit ka tõdemus, et kristlaseks olemine saab tõeliselt tähendusrikkaks siiski ja eelkõige mittekristlikus keskkonnas. Ning kogemus, et enne kõike ja üle kõige on Jumala arm see, mis mind elus kannab.
2.Arvan, et kasuks on tulnud nii koguduses kui väljaspool inimestega suheldes see, et mingite uute vaimulike ideede ja ideoloogiatega mind eriti ei üllata. Oskan ehk suhelda asjadest erinevat moodi aru saavate ja teisiti mõtlevate inimestega, samas on endal vaimulik „jalgealune" olemas. Seda oskust on vaja läinud nii abikaasa kõrval koguduse tööle kaasa elades, kodugrupis kui töö juures.
3.Eks neid huvitavaid seiku ole muidugi mitmeid. Tore on näiteks meenutada seda, kui me seminari uue hoone avamise järel majja sisse kolisime ja ühiselamutubades veel viimistlustööd käisid. Elasime nagu algkoguduse päevil, et „omand ja vara jagati ära ja kõik, mis meil oli, oli ühine". Istusime viie-kuuekesi ilma mööblita toa põrandal ja sõime ühiselt, igaüks jagas seda, mis tal parajasti oli.
dr. Einike Pilli, koolitaja
1.Mulle tähendas see pikaajalise unistuse täitumist. Olin ammu tahtnud teoloogiat õppida ja seda ka võimalust mööda teinud – näiteks sooritanud mõned eksamid kaugõppekursusel. Mäletan naudingut, mida tundsin ometi saan õppida midagi, mis mind väga huvitab!
2.Mitmel viisil: õppisin teoloogiliselt arutlema, Piiblit tõlgendama, sain positiivset tagasisidet oma võimete kohta ning kursuse ainsa tüdrukuna õppisin enda eest seisma.
3.Minu jaoks oli väga huvitav Jumala armastuse märk see, et kui ma teise kursuse alguses Tallinna tüdrukuna abiellusin Elva koguduse pastoriga, kolis kogu kool Tartusse. Teine tore lugu oli, kui oma abikaasale Toivole Eesti kultuuriloo eksamit tegin kogu kursuse ees. Ma ei mäletanud vastust küsimusele, kes juhtis Tartu rahuläbirääkimiste Eesti esindust. Kursusevend Andres Saumets sositas siis tasakesi: vanaisa. Ja selle põhjal arvasin ära, kellega tegu, ja sain "5".
Eerek Preisfreund, Avispea Vabakoguduse pastor
1.KUSis õppimisel oli minu elu ja isiksuse kujunemisel määrav koht. Sinna õppima minnes teadsin, et Jumal on mind pastoriks kutsunud. Jumal tegutses aktiivselt minu elu juhtimisega just kooli ajal. Alustasin õpinguid suure innu ja huviga, aga õppetöö oli raskem kui arvasin. Heebrea keele õppimine oli minu jaoks suureks katsumuseks. Oma kursuselt tahaksin eriti esile tuua Indrek Luukast, kes oskas esitada asjalikke ja vajalikke küsimusi, saime õppejõududelt mitte ainult kuiva teooriat, vaid palju laiemaid elukogemustega vürtsitatud teadmisi.
2.Tunnen, et koolis anti vaimulikuks tööks kaasa vajalik pagas. Sain hea aluse, kust oli hea edasi liikuda ja areneda. Kooli ajast on siiani palju häid sõpru ja tuttavaid.
3.Esimesed kaks aastat käisime koos Kolgata koguduse ruumides. See aeg oli eriti kosutav ja kokkuliitev. Meelde on jäänud, et pidime hommikul varem Kolgatale minema, et teiste kooli jõudes võiks klassiruum olla soe ja hubane.
Eerik Rahkema, Haapsalu Baptistikoguduse pastor, EKB Liidu vanematekogu liige
1.Saada süstemaatilisemat ja laiahaardelisemat ning sügavamat ettevalmistust vaimulikuks tööks ning osadust õppurite ja õpetajatega.
2.Nähtavat mõjutust ei oska välja tuua.
3.Peeter Roosimaa loeng Markuse evangeeliumi alguse kohta.
Aivar Raudver, Lihula Baptistikoguduse pastor, Samaaria juhatuse liige
1.Minu vaimulik silmaring laienes. Hea stardipaik Piiblist sügavuti arusaamiseks ja arenemiseks.
2.Sellega seoses teenin nüüd kogudust ja inimesi ajalikus töös.
3.Teisel kursusel kahtlesin, kas tulen oma õpingutega toime? Kavatsesin katkestada, aga tänu Jumalale ja kursusekaaslaste toetusele sai lõppeesmärk saavutatud.
dr. Ain Riistan, KUS ja TÜ õppejõud
1.Oli huvitav ja pingeline aeg: (1) uued teadmised avardasid maailma, varasem soov kõrgharidust omandada lahenes kõige paremal viisil – sain õppida just südamelähedast usuteadust; (2) kaasüliõpilastest kujunes kokkuhoidev sõpruskond, mõne kursusekaaslasega on tänini nii, et eelmisel aastal tänavanurgal poolelijäänud vestlus läheb uuel kohtumisel lihtsalt edasi; (3) õppetöö ja praktiline kogudusetöö käisid käsikäes – esimestel kursustel olin samaaegselt tegev Tartu Kolgata koguduse noortejuhina, viimasel kursusel rajasime KUS uues hoones tegutseva Tartu Annelinna koguduse, mida teenisin pastorina. Samasse aega jäi ka Tartu Pereraadio töö algus, milles lõime aktiivselt kaasa; (4) õppejõudude ja üliõpilaste vahel valitsenud suhted olid sõna otseses mõttes mentorsuhted ja seda ilma igasuguste mentorgruppideta. Muidugi oli see toona ka lihtsam, sest õppisime päevaõppes ja olime väikese rühmana kogu aeg ninapidi koos. Praeguses sessioonõppe vormis on need asjad paratamatult keerulisemad.
2.Alustasin sooviga valmistada ennast ette vaimuliku ametiks, õpingute käigus aga suunasid õppejõud mind enam akadeemilisele teele. Eks huvid ka muidugi muutusid koos sellega, et avastasin, kui põnev teoloogia tegelikult olla võib. Nii jätkasingi pärast lõpetamist edasiõppimist sihiga saada õppejõuks. Seda õppejõu leiba olen eri koolides töötades tänini söönud.
3.Kõige eredamalt on meelde jäänud Peeter Roosimaa initsiatiivil korraldatud suvine praktika Rakvere haiglas. Ülemõe juhatusel (mulle kahjuks ei meenu enam selle toreda inimese nimi) nägime me haigla vaatevinklist ära kogu inimese elukaare – beebi sünni juures viibimisest kuni vanema insulti surnud patsiendi lahkamiseni. (varem olime aidanud selsamal patsiendil linu vahetada). Viimasest mäletan, kuidas haigla patoanatoom surnukuuris viilutas kolbast väljavõetud aju ja küsis meilt: öelge mulle, kus on siin hing? See ei olnud pilkeks öeldud, surmaga pidevalt kokku puutuva arsti küsimus oli tõsine. Tajusin, et ükskõik milline raamatutarkuse teooria oleks sel puhul olnud kohatu. Elus on olukordi, kus esitatud küsimustele saab vastata ainult eksistentsiaalselt – oma personaalsest usukogemusest ja jumalakaemusest lähtuvalt. Ja nii ei mäletagi ma, mida me talle täpselt ütlesime, ent meeles on, et meie rühma jaoks päädis see kogemus palvega leinajate, arsti ja kogu haiglapersonali eest. Selsamal praktikal lugesin õhtute jooksul esimest korda läbi Mika Waltari „Sinuhe". Selle romaani peategelane oli Vana-Egiptuse arst. Ja kõrvutades kirjaniku visiooni antiigi arsti elust oma vahetu haiglakogemusega adusin eriti selgesti, kuidas küsimused elust ja surmast, lootusest ja usust, reetmisest ja armastusest on ajatult universaalsed. Ning et maailm meie ümber ei ole kunagi mustvalge "jah" ja "ei" maailm, vaid see on täis mitmesuguseid peenekoelisi pooltoone. Neid tõdemusi on elu mulle hiljem ikka ja jälle väga erinevais seosteis meelde tuletanud. Jumal on mulle selle kaudu alandlikkust ja avatud meelt õpetanud.
Urmas Roosimaa, Eesti Kaitseväe kaplan
1.Seminar on mulle andnud vaimulikku tunnetust. Ja seda tunnetust saan rakendada oma igapäevases töös kaplanina. Seminar on teinud mind tuttavaks väga paljude vaimulikega ja Liidu kaastöölistega – ilma Seminarita poleks seda juhtunud.
2.Seminarist saadud haridus on hää kõrgharidus, mis vastab tänapäeva nõuetele. Tänu sellele saan ka töötada kaitseväes oma ametikohal.
3.Seminari ajal sai nalja ka teha. Elasin Seminari ühikas. Valvuriteks olid toredad tädid, ka mõni tudeng. Siis sai neile vahest kolli teha.
Meelde on jäänud ka üks lugu Peeter Roosimaa loengust, teemaks oli vist Jeesuse elu. Vana kooli mehena kasutas ta paberkonspekti. Loeng oli kahe osaline, vaheajaga. Tahtsin teha siis väikese krutski ja vahetasin Peetri loengu lehtede järjekorra ära. Oli suur imestus, kui loeng jätkus ja õppejõud ei teinud nägemagi, et midagi oleks valesti. Loeng sujus väga ladusalt. Hiljem küsisin temalt, et kas ta aru ka sai, et lehed vahetusse aetud, siis vastas ta, et muidugi sai aru. Eks temagi oskas nalja mõista ja ise ka nalja teha.
Igatahes Seminarist on igati head mälestused.
Erki Tamm, Kalju Baptistikoguduse pastor, EKB Liidu juhatuse liige
1.Olin alates poisipõlvest soovinud saada pastoriks, käia isa ja vaarisadega sama teed. Vahepeal tuli metsanduskool, kuid pärast sõjaväge 1989. aastal kutsus Peeter Roosimaa, meie peresõber, mind õppima taasavatavasse seminari. Läksin kohe, sest kutsumus oli oodanud ja minu jaoks avati seminar just õigel ajal.
2.Eelkõige mõjutasid suhted, mis kestavad siiani. Seminar oli alguses väga tihe osaduskond. Hommikupoole loengutes käis väga tõsine arutelu. Õppematerjale polnud. Konspekteerisime ja diskuteerisime. Õhtul olime koos kellegi juures ja vaidlused jätkusid. Sageli koos õppejõududega. Tulime ju nii erinevast taustast, kuid õppisime selle käigus üksteist hindama. Peeter (Roosimaa) oli väga hea hingehoidja. Tänaseni on minu parimad sõbrad need, kellega seminaris eluks ja kogudusetööks koos valmistusime. Pealegi leidsin seminaris õppimise ajal endale abikaasa Riina. Ilma Tartu minemata poleks seda juhtunud.
3.Seminari praktikat soovis rektor Peeter läbi viia võimalikult laiapõhjalisena. Kuna ta ise töötas Rakvere haiglas, oli ta kokku leppinud sünnitusosakonna ja sünnitajaga, et võime jälgida üht suurimat imet – inimlapse ilmaletulekut. Songaoperatsioonil osalesime ka. Nuuskpiirituse pudelit oli tarvis Allan Lilleorgil, kel kippus pilt eest kaduma. Elustamisõe mõtisklused elu ja surma teemadel on siiani meeles.
Katri Teesalu, Egiptuse suursaadiku abikaasa
1.Juba keskkoolis tekkis mul huvi ajaloo ja filosoofia vastu. Ajalooõpetaja aga soovitas minna õppima hoopis teoloogiat. Tol ajal, 1993. a, oli teoloogilist kõrgharidust andvaid koole Eestis juba päris mitmeid, kuid KUS andis võimaluse õppida teoloogiat meie oma konfessiooni põhimõtteist lähtuvalt.
2.Raske öelda, sest erialast tööd pole ma peale seminari lõpetamist teinud. Siiski nt oma abikaasaga kohtusin ma just seminaris.
3.Parimad juhtumised seostuvad miskipärast ikka õppejõududega. Nt Toivo Pilli kommentaar homileetika loengust minu 5-minutilise ettekande kohta: "Minu meelest peaksid naised koguduses rohkem sõna võtma, nad toovad kirikusse enam inimlikku dimensiooni."
Anton Tuul, Nõmme Baptistikoguduse abipastor
1.Õppimine KUSis tähendas mulle palju. Mitmeks aastaks tuli küllalt oluline osa vabast ajast pühendada õpingutele pere arvelt. Olen väga tänulik abikaasale ja lastele, kes mind toetasid ja julgustasid Tartusse õppima minema. Enne otsuse 
langetamist vestlesime ja arutasime, mida see just neile „maksma" läheb. Selles mõttes ei olnud need aastad lihtne aeg. Samas olid sessinädalad mulle kui oaasis viibimine. Neljaks päevaks kuus pääsesin argiaskelduste ja -töö juurest. Keskkonnavahetus, lahedad tudengid, kellega koos sai ka vahel sporti tehtud.
2.KUSi aeg andis mulle suurema armastuse Vana Testamendi vastu. Võib-olla just seetõttu kirjutasingi nii kursuse- kui diplomitöö Vana Testamendi teemadel. KUSi õpingud arendasid nii mu analüüsivõimet, kui oskust teha loetust kokkuvõtteid jpm. Mäletan, kui abikaasa kommenteeris peale kooli lõpetamist ühel õhtul: „Kas sa arvutisse märkmeid tegemata ei oskagi enam raamatuid lugeda?" Võtsin seda, kui komplimenti.
3.Eks neid seiku oli ka omajagu. Aga eriti ühe, kui minu jaoks väga ebatavalise, võiks siinkohal küll ära mainida. Kreeka keele eksamil, mida kartsin ehk enam kui mõnda muud, juhtus, et keset töö kirjutamist tuli mu üle ühtäkki selline vabanemine ja rõõm, et hakkasin endalegi ootamatult naerma. See anti ülevalt ja nakatas nii mõndagi tudengit, kuni õppejõud ise ka naerma hakkas. Eksamipinge kadus seejärel täielikult. Mis ma muud oskan öelda, kui: „Temas on rõõmus meie süda ja me loodame tema püha nime peale." (Ps 33:21) Aitäh siinkohal õppejõud Ave Paesalule, kes mitte ei pahandanud, vaid rõõmustas meiega kaasa.
Enno Tuulik, Hilleste EKB Koguduse pastor
1.Õppimine KUSis oli värskendav ja oluliselt silmaringi laiendav kogemus. Enne õpingute alustamist olin olnud tegevpastor juba 1974. aastast.
2.Õppimine on andnud teadmisi pastoritööks vajalikes arengutes ja hulgaliselt kontakte teiste vaimulike töötegijatega. Eriti head kontaktid on jätkuvalt oma kursusekaaslastega.
3.Üllatus tabas meid peale KUSi lõpetamist 2005. aasta sügisel, kui teatati, et meie diplomid on tühistatud. Vastavalt akrediteerimiskomisjoni nõuetele pidime õppima veel terve õppeperioodi ja koguma lisapunkte. Lubati seejärel anda magistrikraad, kuid lõpuks seda ikkagi ei antud.
Mari Vahermägi, Nõmme Baptistikoguduse abipastor, Avatud Piibli Ühingu peasekretär
1.KUSis õppimine oli mulle suureks ja uueks väljakutseks, samas kaua igatsetud palvevastuseks. Mäletan, et enne sisseastumist Tallinna Riiklikku Konservatooriumi mõtlesin kurbusega et veel rohkem kui muusikat, tahaksin ma õppida tundma Jumalat ja mõistma Piiblit, aga tollases Eesti NSV-s sellised võimalused puudusid. Kui piirid avanesid, olid meie peres parasjagu väikesed lapsed ning nii pidin selle unistuse sügavale maha matma. Kuna KUSi õppima läksin meie neljanda lapse sünni järel ja töö kõrvalt, oli see üks pidev eneseületamine, samas ootasin suure huviga iga järjekordset õppeperioodi ja sisenesid väsimusele vaatamata rõõmuga sellesse täiesti teise keskkonda, unustades mõneks päevaks kõik muu. Lisaks arusaamise avardumisele ja teadmiste lisandumisele olid minu jaoks väga väärtuslikud ka klassis toimuvad diskussioonid ning kursuse ja koolisisene üldine osadus. Kusagil mujal ei olnud ma saanud nii vabalt diskuteerida just teoloogilistel teemadel. KUS andis alused ja hädavajalikud tööriistad jumalariigi töö tegemiseks, suuna ja julguse edasi liikuda ning teoloogiliselt mõtelda.
2.Ilma KUSis õppimata, ei oleks ma saanud täita oma ülesandeid ei kodukoguduses ega ka Avatud Piibli Ühingus, mis on mu põhitöökoht. See oli hädavajalik samm, täitmaks seda kutsumist, mille Jumal mu ellu oli pannud. Selles mõttes on väga ära kulunud kõik, mida sealt kaasa sain (isegi need osad, millest alguses arvasin, et neid küll vaja ei lähe), mitmel puhul olen tagasi pöördunud tollaste konspektide juurde. Sageli olen tundnud, et vaja on pidevalt juurde õppida ja selles mõttes olen eriti tänulik kõikide täiendusõppe võimaluste eest.
3.Kuna õppisin kaugõppes, siis erilisi tudengielu kogemusi kahjuks meenutada ei ole ja olin vist juba liiga vana, et ülemeelikuks minna. Aga väga põnev oli õppetööle lisaks "avastada õppejõude", nende isiksuseomadusi, mis just selles keskkonnas eredamalt esile tulid ning kogeda kuidas nii mõnigi "nakatas" põlemisega omas teemavaldkonnas. Meenub näiteks üks eksam, kus vastamise ajal suubusime õppejõuga pigem vastastikusse vaimustuse jagamisse eksamisküsimuse teemal ning alles mõne aja pärast märkasime, et vestlemise asemel peaks tegelikult vist eksamit tegema.
Enn Veevo, Palade Priikoguduse pastor
1.Tähendas kõigepealt mõttesse ja südamesse tõusnud unistuse, saada endale vaimulik haridus, teokssaamist. Lisaks tähendas see nii teoreetilist kui praktilist alust ja tuge pastoriametile, kuhu asusin sisuliselt samal aastal kui astusin kooli. Veel tähendas see kord kuus kohtumist väga mõnusa seltskonnaga – õppisin lähemalt tundma mitmeid väga toredaid usuinimesi.
2.Ei ütleks, et see nii otseselt mõjutanud oleks. On aga andnud julgust ja kindlust edasi tegutseda vaimulikus ametis.
3.See on küll keeruline. Kõik sessid olid toredad. Mingit erilist esiletõstetavat seika ei oska aga praegu välja tuua.
Tarmo Õun, Rakke Kogudus
1.KUSis õppimine oli minule huvitav ja vajalik.
2.KUSis õppimine on mõjutanud minu eluteed. Sain kõrghariduse ja lisaks sellele läbisin õppimise ajal ka õpetajakoolituse. Tänu nimetatud haridusele olen töötanud pedagoogina 6 aastat.
3.Meenub üks kohtumine ühe tuttavaga. Saime kokku ja ta hakkas rääkima. Rääkis ja rääkis. Lõpuks oli tal nii hea meel, et mina kuulasin teda ja ta sai ennast n-ö tühjaks rääkida.