12/2015 
Andres Põder, EELK piiskop emeeritus
Kui kõlab nimi Joosep Tammo, poeb mu hinge alati midagi helget ja ühtaegu segadusse ajavat: Milliselt leheküljelt läheb lahti mu mälestuste paks pildialbum? Milline assotsiatsioon mu sõpra hetkel paremini iseloomustab? – Pinginaaber, alates teisest klassist põhikooli lõpuni. Joosepi pastorist isa põnev raamatukapp ja hulk armsaid õdesid. Ühised mängud, matkad ja kalalkäigud. Lõputud vaidlused sõprade ringis. Loominguline tegevus – lood ja luuletused, millest jõuludeks valmis almanahh, mida ulatada üllatunud õpetajale. Üks asjakohane tsitaat: „See uus ja suur, mis meid aitaks ja mis näib meile nii kauge ja kättesaamatuna, on äkki täna, jõuluõhtul, meie kõrval, meie seas, et ulatada meile käsi ning aidata meid läbi selle rusuva võrgumaailma, millega oleme märkamatult end ümbritsenud, ja millest vabanemine on nii raske, aidata meid tagasi iseenda ja igatsetud puhta maailma juurde, mille me tihtipeale ammugi oleme kaotanud, sest „inimese poeg on tulnud õndsaks tegema, mis on kadunud,“ nagu kuulutab evangeelium“ (Käsikirjaline almanahh „Jõulud 1968“, lk 3).
Joosepiga kohtudes kuulen alati uutest ja põnevatest raamatutest, mida ta just äsja on lugenud.
Seda puhast maailma kogesime Pärnu erinevates pühakodades, kus me koos sõprusringiga sageli viibisime. See, nagu hiljem korduvalt tõdetud, oli Eesti oikumeenia hoogsa võrsumise aeg. Joosep ise on meenutanud: „Meie jaoks ei olnud konfessioonide piirid suur asi. See oli loomulik, et ristiinimesed üksteist leiavad, ilmselt vaenuliku keskkonna tõttu ja igaüks ajab oma rida ja erinevatest asjadest ollakse vaimustuses. See meid ei lahutanud, vaid ühendas. Me saime jagada oma erinevaid kogemusi ja ideid“ (Eesti oikumeenia lugu. Tartu/Tallinn 2009, lk 202).
Joosepi avatust ja avarapilgulisust mäletan juba neist nooruspäevadest. Ka kogu tema hilisem eluhoiak on olnud kantud mõttest, et kui ühel kirikul või konfessioonil läheb hästi, on see hea kõigile, ja kui ühel läheb halvasti, on see halb kõigile. Samas on Joosep alati seisnud oma usutunnistuse ja kodukonfessiooni huvide eest. Ehk just sellepärast on tal jätkunud prohvetlikku pilku ja tõelist jumalariigimehelikkust, taotleda lepitust ja koostööd.
On imetlusväärne, kuidas ta Eesti baptismi 110. aastapäeva konverentsil Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu presidendina oli valmis paluma andestust kõigilt naaberkirikutelt „sõnade ja tegude eest, millega baptistidena oleme haavanud Jumala rahva ühtsust“ (Samas, lk 176). Kardan, et selle vabanduse on teistele võlgu ehk veel mõnigi Eestimaa usuühendus. Joosep Tammo on meile eeskujuks paljudes asjades, temalt on põhjust õppida! Olen tänulik, et olen ise temalt õppinud ja et ta kooliõpetajana on õpetanud minu lapsi. See juhib mõistma tema kutsumust.
Ja taas mälupildid: Joosep kui eluaegne õpilane – õpilane Pühakirja kohal ja palves. Õppur, kellega kohtudes alati kuulen uutest ja põnevatest raamatutest, mida ta just äsja on lugenud. Ning Joosep kui kogutu väsimatu jagaja – nooruses toimetatud käsikirjalise väljaande Lectio näol, aastakümneid toiminud „Haraka Instituudi“ näol, kodulinnas ja ülemaaliselt tunnustatud pedagoogina, kõrgkooli õppejõuna, religiooniõpetuse asjatundja ja eestvedajana, hinnatud lektorina. Ja mis tähtsaim: hingekarjase ja vaimuliku juhina. Mees, kellel on empaatiat ja mõistmist igaühe jaoks.
Kas Joosep Tammo, kes aastaid on olnud suure usuühenduse, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu presidendiks ning Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendiks, on tõesti seesama Joss, kellega, õngeridvad käes, kahlasime kevadises jõekäärus, põnevil ootusest, kas näkkab? Kas ta on seesama roosapõseline poisipõnn, kellega põlvitades vaikselt palusime, et Jumal meid ja meie rahvast juhiks ja õnnistaks? Tänu Jumalale, et ta on seda teinud, ja üle ootuste!
Eesti Kirikute Nõukogu oikumeeniline aastapreemia, mille tänavu pälvis Joosep Tammo, on ühtaegu Jumala armu tänumeelne tunnistus. Soovin armsale sõbrale ja vennale Kristuses meie Issanda jätkuvat ligiolu!