Juuni 2020 
Krista Esta, Allika kirjastus
Oma kõige olulisemas raamatus „Palve“, pärast teost „Mis on armus nii hämmastavat?“, uurib tunnustatud (ja armastatud) kristlik autor Philip Yancey palvet, läheduse paika, milles Jumal ja inimene kohtuvad.
Palve, mis peaks olema kõige jõuduandvam ja meeliülendavam aeg kristlase päevas, võib tekitada ka küsimusi, segadust ja pettumust. Autor ütleb: „Oma raamatus uurin selliseid küsimusi: kas Jumal kuulab? Miks peaks Jumal minust hoolima? Kui Jumal teab kõike, mis on siis palve mõte? Kuidas saaksin palvet rahuldavamaks muuta? Miks nii paljud palved jäävad vastamata? Kas tervendamise palved on tõesti olulised? Kas palve muudab Jumalat? Alustasin selliste küsimuste nimekirjaga, seejärel uurisin kõiki 650 Piibli palvet ja küsitlesin paljusid inimesi nende palvekogemuste kohta. Kirjutamisprotsess põhjustas pöörde minu enda palvete kontseptsioonis ja praktikas. Ma ei näe seda nüüd mitte niivõrd viisina, kuidas panna Jumal oma tahet täitma, kuivõrd viisiks saada talle kättesaadavaks, et olla osa sellest, mida Jumal tahab maa peal teha.“
Üks lugeja kirjutab: „Palve“ lugemise kogemus on sarnane palve enda kogemusega: põnev rännak, kus kogeme tähelepanelikkust, osadust, valgust ja rahulolu. „Palve“ on lugejasõbralik raamat, mis sisaldab lühilugusid erinevate inimeste kogemustest. Need on inimesed meie kõrval, kes annavad tunnistust palve väest. [See] on peen, tabamatu ja evangeelne, kutsudes lugejaid üles mõistma ja mõtestama palve tähendust nende enda jaoks. „Palve“ võib aidata palveelu taaselustada. See kutsub meid uskuma, et Jumal kuulab.”
Palve, mis peaks olema kõige jõuduandvam ja meeliülendavam aeg kristlase päevas, võib tekitada ka küsimusi, segadust ja pettumust.
Philip Yancey kasvas üles USA lõunaosas ranges fundamentalistlikus koguduses, mille tulemusena kippus noorena pidama Jumalat „hukkamõistvaks politseinikuks“, kelle eesmärk on teha kahjutuks need, kes igatsevad mõnusalt aega veeta. Täna väidab Yancey naljatamisi, et on toksilisest kogudusest „toibumas“. Ta on enda kohta öelnud järgmist: „Ma kasvasin üles vastuolude virvarris. Me kuulsime armastusest ja armust, kuid ei kogenud seda just palju. Meile õpetati, et Jumal vastab imeliselt palvetele, kuid mu isa suri lastehalvatusse vahetult pärast minu esimest sünnipäeva, vaatamata paljudele palvetele, mis tehti tema tervenemise eest.“
Yancey jaoks pakkus lugemine akent teistsugusesse maailma. Niisiis neelas ta raamatuid, mis avardasid meeli, esitasid väljakutse tema kasvatusele ja läksid vastuollu sellega, mida talle oli õpetatud. Ta tundis end reedetuna. „Tundsin, et mulle on valetatud. Näiteks see, mida ma õppisin raamatutest, nagu „Tappa laulurästast“ või „Must nagu mina“, oli vastuolus rassismiga, millega ma kirikus kokku puutusin. Läbisin perioodi, mil olin vastu kõigele, mida mulle õpetati, ja isegi loobusin oma usust. Alustasin oma teekonda tagasi Jumala juurde sellest, et kohtusin hoopis teistsuguse maailmaga kui see, mida mulle oli õpetatud – ilu ja headuse maailmaga. Nii mõistsin, et mulle oli Jumalat valesti esitatud. Naasin ettevaatlikult ja käisin ümber usu nagu ümber palava pudru, uurimaks, kas see võib olla tõsi.“
„Ma kirjutan raamatuid endale,“ ütleb aastaid ajakirjanikuna töötanud Yancey. „Olen palverändur, toibudes halvast koguduslikust kogemusest, otsides usku, mis muudaks selle järgijad suuremaks ja mitte väiksemaks. Tunnen tohutut tänu, et saan elavalt kirjutada küsimustest, mis mind kõige rohkem huvitavad. Minu raamatud on nende asjade uurimise protsess, mille üle imestan ja mille pärast muretsen.“ Yancey kirjastiil paistab silma detailide, iroonia ja ausa skepsise poolest.
Niisiis, kuidas saab Yancey kogemustega inimene läheneda Jumalale, keda ta kunagi kartis? Igal hommikul veedab ta umbes tunni vaimulikult toitvaid raamatuid lugedes, mediteerides ja palvetades. Tema sõnul aitab hommikune aeg teda kogu päevaks Jumalaga kooskõlla viia. „Lähen tagasi Piibli juurde, sest ma ei tea ausamat raamatut,“ selgitab Yancey. „Ma ei suuda mõelda ühelegi Jumala vastu suunatud argumendile, mida Piiblis juba pole. Neile, kes võitlevad minu raamatutega, vastan: „Siis võib-olla ei peaks te neid lugema.“ Ometi vajavad mõned inimesed just selliseid raamatuid, mida ma kirjutan. Kirik on nad põlanud või on nad kristliku usu teatud aspektide pärast ärritunud. Ma mõistan seda pettumustunnet, isegi reetmist. Mul on tunne, et mind kutsutakse rääkima nendega, kes elavad usu piiril.“
Allika kirjastuse vahendusel on samalt autorilt eelnevalt eesti keeles ilmunud raamatud „Mis on armus nii hämmastavat?“, „Nähes Jumalat ootamatutes kohtades“ ja „Jeesus, keda ma ei tundnud.“