Juuni 2020 
Gunnar Mägi, Keila baptistikoguduse pastor
Fotod: Avo Valk
29. mail kogunesid umbes 50 meest Loksa baptistikoguduse palvela õuele ühisele palveõhtule. Mehi oli tulnud mitmes vanuses ja üle Eestimaa. Maitsev seljanka ja plaadikoogid Valkude perekondadelt võtsid hetkega igasuguse väsimuse töönädalast ja reisist.
Mehed olid nüüd ringis – valmis olema murtud sellest, mis murrab Jumala südant. Lõppenud eriolukord oli möödunud kuudel loonud järjest kasvava janu silmast silma palveosaduse järele. Nüüd oli pind soodne Jumala kõnetuseks.
Palveteemadest tõusis esile tänu ustavate eelkäijate eest. Mõtlesime endiste aegade eeskujudele koguduste vaimuliku teenimise töös meie koguduste Liidus. Näiteks meenutas pastor Veikko Võsu oma vanaisa pastor Robert Võsuga koos veedetud hetki Loksal. Loksa palvela külalistuba oli suviti koht, kuhu tuldi tervist kosutama, jõudu koguma ja strateegiaid looma. Nüüd said nooremad paluda õnnistust kohal olnud vanematele vendadele, kelle eludes nähtav kvaliteet kutsus otsima sarnast lähedust Kristusega. 
Õhtu jätkus automatkaga Lahemaa rahvuspargi põhjarannikul asuva Juminda poolsaare tippu. Nii mõnigi külaelanik võis kulmu kergitada pulmarongi meenutava kolonni möödumisest nende värava tagant. Ronides kivisid mööda neeme äärde, mööduti mälestusmärkidest nendele, kes on jäänud veehauda. Mere laius, mobiililevi kadumine ja maaliline päikeseloojak olid sobilikuks taustaks, et palvetada selja taha jääva Eestimaa, koguduste ja järgmiste põlvkondade pärast. Jäi kindel selgus, et meid oli kuuldud.
Rääkisin hiljem ühe mehega, kes usku Kristusesse veel ei tunnista, aga ometi üritusele kaasa tuli. „Kutsuge mind järgmisel korral uuesti,“ oli tema hinnang laiali minnes. Usun, et Jumala kohalolu tunnetamine palvetajate keskel olid talle veenvamad kui sõnad.
