Veebruar 2023 
Edite Supe, kokkuvõte KUSi lõputööst
Ühes intervjuus küsiti Ema Teresalt, mida ta ütleb Jumalale siis, kui ta palvetab? Ta vastas, et ta ei räägi, vaid kuulab. Ja kui talt küsiti, mida siis Jumal ütleb talle, vastas tema, et Jumal ka ei räägi, ta ka kuulab.
See vastus näitab, et pühendunud inimesed näevad palves enamat kui ainult oma lootuste, soovide ja vajaduste Jumala ette toomist. Ja palvetada saab väga erinevatel viisidel: mõttes, sõnadega, Piibli kirjakohti kasutades jne. Palvel on ka teine ja väga oluline pool – kuulamine ja Jumalaga koos olemine.
Palvel on ka teine ja väga oluline pool – kuulamine ja Jumalaga koos olemine.
Oma diplomitöös uurisin, kuidas meie koguduste inimesed näevad palvet ja kas kontemplatsioonil ehk vaikuse praktikatel on osa nende palveelus? Teema vastu hakkasin tundma huvi, kuulates oma lähedase inimese ja mentori kontemplatiivsete praktikate kogemusi. Nägin, et tema elu peegeldab Kristuse armastust ja hoolimist. Tihti innustab ta mind ja teisi veetma rohkem aega vaikseks jäädes ja Jumala häält kuulates.
Minu lõputöö teoreetilises osas uurisin, kas kontemplatsiooni leidub Piiblis. Kirjeldasin peamisi põhimõtteid, millest kirjutavad sellised autorid, nagu Ole Hallesby raamatus „Palve“, Philip Yancey raamatus „Palve. Kas see midagi muudab?“ ja Edward M. Bounds raamatus „Jõud palve läbi“. Samuti avasin kontemplatiivse palve käsitlust evangeelses traditsioonis. Kuigi sõna „kontemplatsioon“ pole Piiblis otse mainitud, näeme lähemalt uurides, et vaikimine oli osa nii Moosese, Taaveti, Jeesuse ema Maarja kui ka Jeesuse enda palveelust. Mõlemad, Mooses ja Jeesus, veetsid palju päevi üksinda Jumala ees, nii mäe peal (2Ms 34:28) kui kõrbes (Mt 4).
Tihtipeale seostatakse kontemplatsiooni munklusega, Rooma katoliku kiriku ja ortodokslusega. Kuid ajaloost teame, et selliseid praktikaid on kirjeldatud juba kõrbeisade ja -emade poolt, kes pühendasid oma elu Jumalale esimestel sajanditel.
Lectio Divina – abi Jumalaga suhtlemises
Võib-olla on meile kõige tuttavam Piibli mõtisklev lugemine ja mediteeriv vaikus, mida siiamaani praktiseerivad oma päeva alustades eriti mungad, aga ka teised kristlased. Selle nimeks on Lectio Divina – jumalik lugemine, mis koosneb neljast sammust.
• Lectio: loed kirjakohta aeglaselt ja hoolega.
• Meditatio: püüad aru saada, mida Jumal ütleb antud sõnumiga.
• Oratio: palvetad, tuled Jumala ette küsimustega tekstist ja selle sõnumist sinu enda jaoks.
• Contemplatio: lõpuks jääd Jumala ees vaikseks, viibid tema kohalolus, tema sõna julgustuse ja ülesehituse all.
Selle kõrval on veel palju erinevaid viise, kuidas Jumala ees vaikseks jääda. Seda saab teha nii palve osana või lihtsalt sõnatult istudes kui ka metsas jalutades ja Jumala loodu üle mõtiskledes.
Kuidas näeme ja kogeme palvet? 
Empiirilises osas kirjeldasin, kuidas räägitakse palvest EKB Liidu koguduste kodulehtedes ja dokumentides. Ma viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud viieteistkümne inimesega erinevatest kogudustest.
Meie maailm on viimastel aastakümnetel väga muutunud, iga päev saame meeletu koguse uut informatsiooni, kuuleme endi ümber olevatest muredest ja probleemidest. Nende keskel peame ka meie ise tulema toime kiire elutempoga, kus vältimatult kogeme stressi. Harva on võimalik eemalduda kõigest, et pühendada oma jagamatu tähelepanu Jumalale.
Siiski on väga tähtis leida aega oma suhte arendamiseks Jumalaga. Kuidas teha seda siis, kui mõtteid ja muret on liiga palju või vastupidi – oled nii väsinud, et ei suuda sõnadega palvetada? Mõned inimesed, keda küsitlesin, jagasid sarnaseid kogemusi. Nad leidsid, et mõnikord kipuvad nad palveajal kas liiga palju rääkima või tunnevad hoopis, et kõik sõnad on otsa saanud, kuigi oleks soovinud palvega jätkata. Sellistel hetkedel on vaikuse praktikad suureks abiks.
Panin tähele, et kui kasutasin oma lõputöö intervjuude käigus sõna kontemplatsioon, siis enamus inimesi tunnistasid, et nad ei tea, mis see on. Kui asja natuke rohkem kirjeldasin, selgus, et paljud olid sellest kuulnud, lugenud või isegi kontemplatsiooni praktiseerinud. Ühed oli lugenud vaikuse praktikatest erinevatest vaimulikest raamatutest. Teised meenutasid Prantsusmaal Taizé kloostris kogetut ja veel mõned olid õppinud vaikseks jäämist oma katoliiklastest pereliikmete eeskujul. Küsitlustest tuli esile läbiv järeldus – palves vaikseks jäämine on väga oluline, aga seda tehakse harva.
Lõpuks tegin ka väikese eksperimendi. Palusin viit inimest praktiseerida kontemplatiivset palvetamist kokkulepitud perioodi jooksul vähemalt kaksteist minutit päevas. Vabatahtlikud pidid valima igal päeval Piiblist ühe kirjakoha või kristliku väärtuse (näiteks: armastus, andestus, lootus). See pidi terve palve ajaks olema justkui ankur, mis aitab jääda seisma, juhul kui mõtted hakkavad rändama. Palve algas mõtete vaigistamisest ja rahulikult istudes teadmisest, et Jumal on oma armastuses kohal. Sellise praktika eesmärk ei ole Jumalalt midagi saada, vaid tähtis on lihtsalt olla ta ligiolus; kuid ei ole välistatud, et me kogeme selle kaudu midagi väga erilist.
Kokkuvõte näitas, et suurem osa inimestest pani tähele positiivseid muutusi oma elus (eriti tuli esile ärevuse vähenemine). Nad kogesid rahu, tundsid, et pärast palveaega saabusid päeva jooksul lahendused ja vastused Jumala poole pöördumistele. Suhe Jumalaga oli kinnitatud. Enamus vastajaid nägid sellise parktika väärtust ja vajalikkust.
Sellise praktika eesmärk ei ole Jumalalt midagi saada, vaid tähtis on lihtsalt olla ta ligiolus.
Kontemplatsioon on tähtis praktika rahu taastamiseks
Oma uurimistöö käigus tulin järeldusele, et minu küsitletud inimesed teavad palvest palju, nad palvetavad regulaarselt, on huvitatud sellest, et nende elu oleks Jumalale meelepärane, ja nad näevad palves keskset osa Jumalaga suhtlemisel. Samuti räägitakse kogudustes, kodugruppides ja teistel kristlaste kokkusaamistel palvest ning inimeste palveelu on tugev. Esile toodi kogemusi Alfa- ja Beta- kursustelt ning 3D Vedurist. Kogudustes jutlustatakse palvest sageli ja viiakse läbi jutlustuste seeriaid. Siiski leidsin, et vahel puudub praktiline õpetus sellest, milliseid palvetamise viise on veel olemas. Kuidas palvetada erinevatel eluetappidel ja muutunud olukordades. Nii oli mõnele inimesele jäänud mulje, nagu oleks kontemplatiivne palve või kristlik meditatsioon midagi võõrast.
Ka sekulaarses maailmas rõhutatakse üha rohkem vaikseks jäämise tähtsust, viiakse läbi erinevaid uurimusi kontemplatiivsete praktikate kasust ning tulemused näitavad, et seeläbi kasvab rahumeelsus ja tasakaal.
Jumala rahvale on vaikuses olemine olnud tarvilik praktika aegade algusest peale. See on meie ja Looja suhte loomulik osa, mis aitab hoida elus rahu ja rõõmu. Eriti vajalik on see vastukaaluks meie kiiretele päevadele, see aitab tugevdada meie isiklikku ja kogukondlikku usukogemust.
Kokkuvõtvalt arvan, et minu valitud teemaga on tähtis edasi töötada.
Täispikka versiooni „Kontemplatiivne palve Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus“ saab lugeda KUSi kodulehelt, valides menüü „Vilistlased ja lõputööd“.