Jutlustamine – Jumala mõtete edasiandmine II

08/201313 pastorite hommik
Jack Loo
Algus Teekäijas 06.2013

Oma jutlust kujundama hakates jälgige, et uurite Piiblit antud tekstis kõige olulisema tõe väljaselgitamiseks. Siis võtke see tõde kokku ühte lihtsasse lausesse. See lause peaks olema vastus küsimusele: „Mis on olulisim tõde, mille inimesed peaksid minu jutlusest koju kaasa saama?" Kuna keskne tõde on nii oluline, ehitage oma jutlus üles selle ümber. Kontrollige keskse tõe valguses jutluse vormi ja suunitlust.

Jutlustamise eesmärk on muuta elusid.

Jälgige, et iga jutlus avaldaks Jumala mõtteid, nagu need teie tekstist ilmnevad. Seminaris jutlustamistunde andes oli minu vist sagedasim küsimus üliõpilastele: „Kus see mõte teie valitud tekstis kirjas on?" Apostel Paulus õhutab meid õppima „mitte üle selle, mis on kirjutatud" (1Kr 4:6). Meie, jutlustajad, ei tohiks juhtida kuulajaid mõtete jänesehaakidele, millel pole midagi pistmist meie jutluse piibelliku põhiteemaga. Me ei tohiks kulutada oma jutlust omaenda või kellegi teise arvamustele, otsekui oleksid need sama autoriteetsed kui Jumala mõtted.

.

Kasutage näiteid targalt ja asjakohaselt. Kindlasti on meie jutlustes oma koht lugudel inimestelt, tsitaatidel kirjandusest, meediaklippidel jne, kuid ainult juhul, kui nad teenivad edasiantavat piiblitõde. Jälgige, et näited oleksid selgelt seotud teksti teemaga ega oleks tarvitatud lihtsalt sellepärast, et on huvitavad või naljakad. Ärge laske näidetel oma jutlustes sellist ainuvõimu võtta, et rahvas kirikust lahkudes räägib rohkem näitest kui sellest, mida Jumal neile öelda tahtis. Näited võivad olla kasulikud ja valgustavad vaid siis, kui nad on jutlustatava teksti, Jumala sõna, teenistuses.

Jutlustamine nõuab Jumala väge

Mõned aastad tagasi jutlustasin Rootsis ühes Stockholmi-lähedases kirikus. Mulle leiti tõlk, kes põles soovist mind aidata. Mõistsin peagi, kui palju abi ma tema meelest vajan. Ühel hetkel esitasin üsna sisutiheda lõigu. Tema tõlkes kuulis rahvas väga lühikest lauset. Vaatasin talle otsa, nagu küsides: „Aga kuidas on ülejäänuga?" Ta vaatas mulle vastu, nagu vastates: „Ülejäänu polnud kordamist väärt." Teisel korral ütlesin väga lühikese lause, minu tõlk aga pidas pika kõne ja tegi kogudusele isegi nalja. Kuna ma polnud midagi naljakat öelnud, vaatasin talle üllatunult otsa. Tema vaatas mulle otsa, nagu tahaks öelda: „Sinu jutlusse oli vaja veidi elu tuua." Olgu, otsustasin uskuda, et mu jutlus sai ehk parem, kui oli mu tõlgi suust läbi käinud. Tema ise uskus seda kindlasti.

See nõuab veidi usku − kanda ette oma hoolikalt ettevalmistatud sõnad ja lasta need siis tõlgil kuulajatele ümber panna. Olin pisut mures, et mida see rootsi keele tõlk minu sõnadega tegi. Hiljem hakkasin mõtlema, kas mitte Jumal ise ei tunne mingil määral sedasama, mis minagi, kui laseb meil, jutlustajail, oma sõnad rahvale edasi anda.
Võib õigusega öelda, et jutlustamise eesmärk on muuta elusid. Kuid samuti tuleb öelda, et kui imeliselt me ka oma jutluseid vorminud või tõlgil neid selgitada lasknud poleks, meie inimlikud sõnad ei suuda elusid muuta. Elusid ei tee uueks ei meie sõnaosavus, lood, veenvad argumendid, anumine ega karjumine.

Ainult Jumal annab jutlusele väe.

Elusid muudab Jumala vägi. Inimesed saavad „uueks looduks" just Jumala väe läbi (2Kr 5:17j). Jah, me peame oma jutlust ette valmistama kogu südamest ja püüdma seda täiuslikkuseni lihvida, kuid veelgi olulisem on uskuda, et üksnes Jumala vägi võib meie sõnumile austust ja õnnistust tuua. Meie jutlus muudab tõesti elusid ainult Jumala väe läbi.
Mitmed aastad tagasi võtsin vastu kutse jutlustada ühes kodulähedases kirikus. Teatud põhjustel, mida ma enam ei mäleta, tundsin tol nädalal, et olen Jumalast kaugele jäänud ja vaimulikult liiga hädine tema esindamiseks kantslis. Viimasel kolmapäeval enne kokkulepitud jutlustamist viisin tolle kiriku pastori lõunale. Tunnistasin talle, et tunnen end vaimulikult puudulikuna, ja ütlesin, et ma ei tohiks ega suudagi jutlustada tuleval pühapäeval tema kirikus. Esimese hooga vastas ta mulle, et minu tulekut on kõvasti reklaamitud ja paljud pettuvad, kui ma kohale ei ilmu. Siis tuletas ta mulle meelde, et on raske leida teist jutlustajat, kes suudaks nii lühikese etteteatamise järel end korralikult ette valmistada. Lõpuks väitis ta – ja see jäi kõige selgemalt meelde – et minu seisukoht pühapäevase jutlustamise osas on üsna ennasttäis. Üsna ennasttäis? Ise arvasin, et minu ülestunnistus on üsna alandlik. Edasi ütles ta: „Mis paneb teid arvama, et teie jutlustamise edukus sõltub teist ja teie võimetest? Täitke lihtsalt oma lubadus, tulge ja jutlustage ja uskuge, et Jumala vägi on teie puudulikkusest üle." Nüüd muutusin tõeliselt alandlikuks. Läksin ja jutlustasin.

13 keila pastoridSee isiklik märkus sai minu jutlustamises määravaks. Mulle meenusid Kristuse sõnad: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." On olnud aegu, mil olen end kantslis eriti nõdrana tundnud. Olen läinud pärast jutlust ära sisemiste kahtlustega, mõeldes endamisi: „Kui halb jutlus; oleksin pidanud kasutama teistsugust mõtteliini; abi oleks olnud teistsugusest loost; oleksin tõesti pidanud rohkem Piiblit uurima." Ehk oleksidki need asjad muutnud minu esituse paremaks, kuid nad poleks taganud seda väge. Ainult Jumal annab jutlusele väe.

Oli üks pühapäev, mil mul oli oma jutluse taseme pärast eriti piinlik. Mitu nädalat hiljem aga tuli üks kirikuline minu juurde ja küsis, kas mäletan tolle pühapäeva jutlust. Muidugi mäletasin ega rõõmustanud, et ta seda mulle veel meelde tuletab. Enne kui vastata jõudsin, jätkas ta: „Tahan teile öelda, kui imeliselt ja põhjalikult too jutlus mu elu muutis." Jällegi meenusid mulle Issanda sõnad: „Nõtruses saab vägi täielikuks." Peame jutlustama kogu südamest ja nii nagu oskame, kuid veelgi olulisem on, et peame uskuma Jumala väesse.

Jutlustamine nõuab Jumala ligiolu

Vend Lawrence'ilt sõnu laenates peaksime meie, jutlustajad, „harjutama Jumala ligiolu". See on ülioluline mitte vaid kantslis viibimisel, vaid ka esimesest hetkest, mil hakkame oma jutlust ette valmistama. On jutlustajaid, kes ootavad kuni pühapäevani, et paluda Jumala Vaimul nende jutlust võida, kuid kes ei mõtlegi kaasata Püha Vaimu oma ettevalmistustesse. Mõned jutlustajad isegi ei uuri valmistumiseks Jumala Sõna. Pühapäeval nad lihtsalt palvetavad: „Jumal, anna mulle sõnum." Mu kõhutunne ütleb, et Jumal annab neile sellise sõnumi: „Sa oleksid pidanud Piiblit uurima."

Enne kui kutsume oma kogudust üles Jumala palge ette tulema, peame ise mõnda aega tema palge ees olema. Enne kui palume inimestel Jumala Sõna ette võtta, peab meil olema ausust ise seda teha. Peame kutsuma Jumala oma piibliuurimisse ja laskma tal teha oma tööd esmalt meie endiga. Valmistudes jutlustama teistele, peame julgelt avama omaenda hinge väravad ja laskma tal uuendada meid Piibli abil. Meie, jutlustajad, peame ise heitlema Jumala ja tema sõnumiga, enne kui palume oma kogudusel seda teha. Selliselt anname oma inimestele värske sõnumi ja värske jutlustaja. Teisiti toimida oleks silmakirjalikkus.

Kui oleme olnud jutluseks valmistumise ajal Jumalaga, oleme valmis olema temaga jutlustamise ajal. Kui oleme Jumalaga koos Piiblit uurinud, võib ta meile öelda: „Räägi rahvale, millest me terve nädal rääkinud oleme, ja tea, et mina olen sinuga."

Mitmeid aastaid teenisin Hollywood'i Esimese Presbüterliku Kiriku tegevpastorina. Meie koguduse paljude ametimeeste hulgas oli ka meelelahutustööstuses töötajaid. Pärast üht pühapäevahommikust jutlust astus mu juurde üks meie näitlejatest. Ta ütles: „Pean sulle ütlema, mida ma nägin, kui sa täna hommikul meile jutlust pidasid. Kui sa poodiumi keskele astusid, et oma sõnumiga alustada, nägin, et Jeesus astus poodiumile sinu kõrvale. Ta pani oma käe sinu õlale, vaatas sinu suunas ja seejärel meie suunas, nagu tahaks öelda: „Kuulake, mida ta ütleb, sest ta kõneleb minu eest.""

Mulle meeldivad näitlejad. Mulle meeldib nende anderikas kujutlusvõime ja loominguline nägemine. Tunnistan, et minus on piisavalt palju künismi, et kahelda selle mehe nägemuse tõele vastavuses, kuid mulle meeldis kuulda, mida ta ütles end nägevat. Veel enam, soovisin, et see olekski tõsi.

Kindlalt tean aga seda tõde, et Issand tahab olla meiega – meiega, kui valmistume, ja meiega, kui jutlustame. Ja kui otsime ikka tema lähedust, siis seisab tema meie kõrval iga kord, kui jutlustame, ehkki me ei pruugi teda näha. Ja kui kuulame tähelepanelikult, kuuleb meie vaim, kuidas tema Vaim meile ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind" (Lk 10:16) ja „Ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla" (Js 51:16).