09/2013
Helina-Diana Helmdorfi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Seminari lõputöös soovisin käsitleda ainest, millel oleks ühtaegu nii maiselt praktiline kui ka sügav vaimulik väärtus. Kord autoroolis Jumalaga kõneldes tajusin ühtäkki selgelt, et minu kauaotsitud teema peitub Efesose kirjas. Selle viiendas peatükis joonistub praktiliste printsiipide taustal välja Pauluse teoloogiline arusaam abielu kristoloogilisest olemusest. Tekstilõik Ef 5:21–33 seob väga oskuslikult kaks dimensiooni – maise ja taevase ühenduse, käsitledes terviklikult nii inimese ihulikku kui vaimulikku intiimsust.
Paulus võib kirjutada pikalt, nimetamata nt sõna „kogudus", kuid ta ei kõnele eriti millestki, viitamata Kristusele.
Meie elu ja kristlik kuulutus on viljakas siis, kui see rajaneb Jumala Sõna tasakaalustatud õpetusel, mistõttu on hädavajalik seda sügavuti tundma õppida. Diplomitöö keskendub valitud kirjakoha eksegeetilisele analüüsile. Ma käsitlesin nii tekstiga seotud ajastuloolisi teemasid, selle taustsüsteemi, samuti Efesose kirja adressaadi ja autorsusega seotud küsimusi. Eelkõige seadsin eesmärgiks uurida välja, mida ütleb Paulus nende mitmekihiliste mõttekujundite kaudu abielu kohta. Millist sõnumit edastab perikoop Kristuse ja koguduse suhte kohta.
Efesose kirja olemusest
Efesose kirja lugedes avastame jooni, mis eristavad seda teistest Uue Testamendi kirjutistest. See ei käsitle tavapäraselt konkreetseid koguduses esile tulevaid probleeme ja õpetuslikke küsimusi, vaid on rohkem jutluselaadne. Kirja on iseloomustatud ka palve või poeemina, seda on nimetatud lausa Pauluse teoloogia kvintessentsiks, kuna just siin on kokku võetud tema epistlite olulised teoloogilised tõekspidamised. Siin väljendub ka Pauluse avar, ilmselt ka eluküpsem pilk kristlusele. Ehkki autor esitab ohtralt üleskutseid praktiseerida Jumala lastele sobivaid eluviise, tõuseb siiski kogu manitsuste taustal läbivalt esile pidev ja katkematu ülistus Kristusele. Efesose kirja kõikidele osadele on tuntav väljend „Kristuses". Temas on valatud välja arm kogu ta ihu üle ja temas elab ka iga koguduse liige. Paulus võib kirjutada pikalt, nimetamata nt sõna „kogudus", kuid ta ei kõnele eriti millestki, viitamata Kristusele. Tema täidab kõik kõiges. Ka abielu ja koduse suhetele antakse siin kristoloogiline alus ja eesmärk.
Majapidamiskoodeksid ehk nn haustafelid
Ehkki oma töös keskendusin perikoobile, mis hõlmab Ef 5:21–33, on see siiski vaid osa laiemast, kindla suunitlusega tekstilõigust Piiblis, mida tavatsetakse kutsuda kodukorraks. Teadlaste seas kasutatakse sageli ka saksakeelset nimetust haustafel, mille algne kasutus pärineb ilmselt Martin Lutherilt, kes oma „Katekismuses" viitas taolistele kodukorra reeglitele. Nii antiikaegses kreeka-rooma ühiskonnas kui ka näiteks juutide keskel olid nn majapidamiskoodeksid üsna tavapärased. Need kõnelesid tavaliselt inimese kohusest jumalate, riigi, valitsejate ja pereliikmete ees. Need sisaldasid juhiseid, kuidas peremees peaks targalt valitsema majapidamist, hoides sotsiaalse korra säilitamise nimel oma naise, lapsed ja orjad enese alluvuses. Antiikaja filosoofid käsitlesid majapidamist mikrokosmosena, mis on loodud peegeldama ühiskonna, jumalate ja lõppeks kogu universumi hierarhilist struktuuri. Perekonda mõisteti kui ühiskonna väikseimat baasüksust, mis mõjutab oluliselt riigi heaolu. Kord ja stabiilsus olid aga Rooma impeeriumis kõrgelt väärtustatud ning loomulikult olulised riigi kestvusele.
Kristlike kogukondade keskel levinud haustafel'id täitsid apologeetilist eesmärki, olid abiks kristlikus kuulutustöös, näidates, et usklikud on samuti korda armastavad kodanikud ega õõnesta tolleaegseid sotsiaalseid struktuure.
Enamus varajasi kirjutisi, mis käsitlevad taolisi juhendeid, on kirjutatud Väike-Aasia kogudustele. Harvardi professor E.S. Fiorenza kirjelduse kohaselt eksisteerisid 1. saj lõpul neis paikades valdavalt kodukogudused, mille struktuur ei olnud veel välja kujunenud. Noortes kogukondades olid omavahel sulandumas mitmed varakristlikud traditsioonid. Kuna naised teenisid meeste kõrval ka juhtivatel positsioonidel, võis esineda pingeid patriarhaalse majapidamise dominantse kultuurilise eetosega. Lisaks surve kohaneda ühiskonnaga, apokalüptilised ootused, prohvetliku autoriteedi küsimused, askeetlik eemaletõmbumine abielust ja perekonnast, judaistlikud tendentsid jt. Seega olid haustafel'id vajalikud ka koguduse enesemõistmise seisukohalt.
Kristlikud kodukorrad olid mõnevõrra erinevad tolle aja paganlikest koodeksitest. Tüüpiline kreeka-rooma kodukorra juhend ei kohustanud perepead alluvuses olevate pereliikmete suhtes millekski. Kristlikud koodeksid seevastu kutsusid isandaid üles olema lahked orjade vastu, mehi armastama ohvrimeelselt oma naist, isasid kasvatama lapsi hellalt.
Uues Testamendis leidub mitu kirjalõiku, mis käsitlevad peres ja majapidamises olulisi suhteid: Ef 5:21– 6:9; Kl 3:18–4:1, Pt 2:17–3:9. Sarnaseid lõike on aga enamgi: nt Tt 2:1–10; 3:1–8; 1Tm 2:8–3:13; 5:1–6:2.
Minu töö põhiosa moodustas Ef 5:21–33 salmieksegees, mille käigus analüüsisin kreekakeelset algteksti sõna-sõnalt, püüdes jälgida autori mõttekäike ja leida eelkõige vastuseid küsimustele: mida öeldu tähendab antiikajastu kontekstis ning kuidas seda mõista tänapäeva koguduses?
Allumine armastuses
Kokkuvõtvalt tõusid perikoobis esile kaks praktilist printsiipi – allumine ja armastus, kumbagi rõhutab Paulus korduvalt. Sissejuhatavas salmis „Alistuge üksteisele Kristuse kartuses" (Ef 5:21) toob autor välja allumise kui ühe Vaimus elamise väljendusviisi, andes mõista, kuivõrd oluline on see südamehoiaku ja suhtumisena usklike seas. Allumine tuleneb alandlikust meelest Kristuses, mis ei nõua enese õiguse maksmapanemist, vaid lähtub teise isiku heaolust. Samas on see ka teadlik ja intelligentne valik. Jumalast võõrdunud maailmas mõistetakse allumist/alistumist sageli kui meelevalla või jõupositsiooni demonstratsiooni tulemust. Piibli raamatutes esitletud alluvusprintsiibid rõhutavad aga selle vabatahtlikkusest tulenevat rõõmu. Kreeka verbi hüpotasso grammatiline vorm, edasi antud passiivse kõnena, ei sisalda mitte mingisugust välist survet. See allumine, millest abielu kontekstis kõneldakse, ei ole alama allumine ülemale, vaid armastusest tulenev hoiak. Arvesse võetakse selle isiku tahe, kelle vastu on südames austav armastus. Osvald Tärgi kohaselt võib vaba alluvus toimuda ainult võrdsete vahel ja abielu alluvus on alluvus võrdsete vahel.
Armastus ei ole midagi ebamäärast, sentimentaalset ja tunnetest sõltuvat, vaid see väljendub tegudes.
Allumise põhjendus on aukartus Kristuse ees, mis annab mõista, et siinne haustafel on suunatud kristlikule kogukonnale ja perekondadele, kes mõtestavad oma eksistentsi ja inimsuhteid läbi Kristuse päästetöö.
Meeste poole pöördudes ei kõnele Paulus mitte ühegi sõnaga nende peaksolemisest, vaid annab käsu armastada oma naist, nii nagu Kristus on armastanud kogudust. Autor näitab siin Kristuse lunastustööle viidates üksnes väheste sõnadega, et armastus ei ole midagi ebamäärast, sentimentaalset ja tunnetest sõltuvat, vaid see väljendub tegudes, mis on rajatud otsusele või valikule kedagi armastada. Teksti süüvides võis märgata, et meestele on antud palju raskem koorem: armastada nõnda nagu Kristus on seda teinud. See ei ole midagi vähemat kui enese täielik andmine, oma isiklike huvide, mugavuste ja vajadusel ka elu loovutamine armastatu heaks. Selline on meestele antud standard.
Paulus suudab oskuslikult edastada evangeeliumi Kristusest, tema ristisurmast ja lunastavast tööst koguduse heaks isegi abieludoktriini kaudu. Eskatoloogia on üks tema teoloogilise mõtlemise põhijooni ja ka antud perikoobi kõrgpunkte. Kristuse lõppeesmärk on ausse ülendatud kogudus. Tekstis kirjeldatud kirkuse saavutamiseks peab pruutkogudus aga alluma tema puhastavale ja pühitsevale tööle. Sel moel võib Kristus jagada tõelist üksolemist oma armastatuga, sest ta on temaga üks ihu. Kristuse taastuleku ootuses andis Paulus ka oma üleskutse, elada maist abielu, inspireerituna Kristuse uueksloovast armastusest.