Surmateadete edastamine

05/2014 18 agorand
Ago Ranna kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Inimelu juurde kuulub surm ja see on otsustatud juba enne meie sündi. Paradiisiaias öeldi inimesele: „Aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (1Ms 2:17).

„Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud" (Rm 5:12).

Piiblit, eriti Vana Testamenti, lugedes leiame arvukalt juhtumeid, kus surmasõnumeid on edastatud nii omastele, kogu linnale kui ka tervele rahvale. Teated jõudsid kohale väga erineval moel. Sauli ja Joonatani surma ütles sõnumitooja Taavetile otse välja (2Sm 1). Absalomi surmast teavitati tema isa Taavetit aga mõistukõnet kasutades (2Sm 18:14–19:8). Seega surm ja sellest teadasaamine on inimesi saatnud igal ajal.

Teenistusülesandeid täites ei saa valida, millisele sündmuskohale minna ja millisele mitte.

Paraku juhtub Eestis praktiliselt igal päeval mõni traagiline sündmus, kus hukkuvad inimesed. Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös uurisin Jõhvi jaoskonna näitel politseinike ja kaplanite praktikat surmateadete edastamisel. Selleks kasutasin intervjuusid, mis koosnesid vabast vestlusest ja etteantud küsimustest. Soovisin teada saada, kuidas nad rakendavad oma seniseid teadmisi ja oskusi leinasõnumite kättetoimetamisel ning milline oleks nende arvates seejuures kaplani roll. Vaatluse all olid korravalvurite isikuomadused ja nende praktilised kogemused. Küsitlesin patrullpolitseinikke ja piirkonna konstaableid, lisaks ka nelja politseikaplanit.

Politseinik puutub oma töös kokku väga erineval viisil hukkunud inimestega (uppunu, metsloomade poolt kahjustatud, lagunemistunnustega jne). Äsja ametikoolist tulnutele võib see olla esimene tegelik kokkupuude surnud inimesega ja nähtu ei pruugi olla kuigi esteetiline. Tahes-tahtmata tekitab surm ja sellest teadasaamine meis kõigis vastakaid emotsioone. Vahel nähakse läbielatut unes veel kaua. Siiski ei saa teenistusülesandeid täites valida, millisele sündmuskohale minna ja millisele mitte. Kogu toimunu järel tuleb aga edastada lahkunu omastele ametlik teade. Surmajuhtumist teavitamine on emotsionaalselt väga raske ülesanne ja paraku kõik ei saa sellega hakkama. Vahel jääb puudu julgusest, oskustest, empaatiavõimest jne. Samas tuleb siin toimetada asjaosalisi võimalikult „säästes".

Ettevalmistus surmateadete edastamiseks

Surmast teavitamine on politsei poolelt reguleeritud mitmete seaduste ja õigusaktidega. Riigiteenistujatelt oodatakse oma ametiülesannete täitmist korrektselt, pühendunult ja professionaalselt. Seda kõike saab teha ainult siis, kui selleks on omandatud piisav pädevus. Arvestades surmateate erakordsust, tuleb selle edastamist hukkunu lähedastele võtta täie vastutustunde ja tõsidusega. Tavaliselt tekitab surmajuhtum kogu perele suure vaimse trauma, vahel kogu ülejäänud eluks.

Politseinike elu kulgeb nagunii stressirohkes keskkonnas, aga seda tööülesannet peetakse üheks raskemaks. Selles on kohtumine inimesega, kes just kuulis või on kohe kuulmas, et temale oluline lähedane on siit elust jäädavalt lahkunud.

Enamasti ei tulnud kabinetivaikuses väljamõeldud sõnad konkreetses olukorras meelde.

Tähtis on märgata seda inimest, kellele teade edasi antakse. Võib-olla kaotati äsja armastav abikaasa, ainus laps või isa-ema ja kogu senine elurütm on korraga põrmu varisenud; enam pole pere toitjat või langeb mahajääjate õlgadele võlakoorem. Tegemist võib olla südamehaigega, kellel võivad samas tekkida täiendavad terviseprobleemid. Oluline on, et hukkunu lähedased saaksid sellel silmapilgul mitmekülgset ja õigeaegset abi, olgu see siis hingehoidlik või meditsiiniline. Oma sõnade ja/või käitumisega ei tohi siin kellelegi asjatult haiget teha.

Selleks, et inimhinge paremini mõista, on vaja mitmekülgseid teadmisi. Vesteldes vormikandjatega tuli esile, et hea meelega nad seda ülesannet endale ei võtaks, kuna väljaõpe politseikoolis ja töökohtadel tundub sellises olukorras ikka kas pinnapealse või puudulikuna. Sellistel puhkudel tuli neil vahel mitu tundi ennast koguda ja läbi mõelda, kuidas edastada kurb teade inimesele, kes oli asjatult oma lähedast koju oodanud. Enamasti aga ei tulnud need sõnad, mis olid kabinetivaikuses välja mõeldud, konkreetses situatsioonis üldse meelde ja pärast kohtumist tundsid nad end läbikukkunutena. Mainiti, et nad ei leidnud alati õigeid sõnu, ei suutnud kogu vajalikku informatsiooni edasi anda, ei osanud nutmapuhkevate lähedaste või nende lastega midagi peale hakata jne. Oli olnud ka olukordi, kus surmateate edastamise korraldus saabus patrullautos sõites ja aega mõelda ning ennast koguda jäi vahel ainult 5 minutit.

Surm tuleb enamasti ikka ootamatult ja sellest kuulmine on valus tõehetk. Tavaliselt ei soovi ükski normaalne inimene teistele Iiobi sõnumite viijaks olla. Seega ei saa öelda, et koolitusi vajaks siin ainult need, kes lähevad valusat teadet edastama esimest korda. Vaatamata sellele on tervishoiutöötajad, politseinikud, sotsiaalteenust osutavad ametnikud ja kirikute esindajad need, kes peavad seda korduvalt tegema, sest nende amet kohustab.

Politseikaplan

Kaplanil on vastavalt oma ametijuhendile palju erinevaid tööülesandeid, millest üks on ka surmateadete edastamine hukkunu(te) omastele. Selleks peab kaplanil olema üsna mitmekülgne ettevalmistus. Lisaks politseilisele eriharidusele nõutakse nendelt teoloogilist kõrgharidust, vaimulikku ordinatsiooni, volitust oma konfessiooni poolt ning soovitavalt kaheaastast koguduslikku töökogemust. See pagas tähendab ju ka seda, et praktiseeriva vaimulikuna on ta kindlasti viinud läbi juba mitmeid matusetalitusi ja suhelnud selle eel omastega, kes on kaotanud oma lähedase. Selline varasem kogemus annab kaplanina tööle asudes ühe eelduse, et olla surmateate kõlblik edastaja. 19 kaplan kalmistul

Seega võib öelda, et politseikaplan on saanud nii teoreetilised teadmised kui ka praktilise kogemuse, töötamaks inimestega erinevatel hingehoidlikult tundlikel teemadel. Alates kaplanaadi loomisest on igal aastal viidud läbi täiendkoolitusi, õppepäevi ja seminare, et teha oma tööd veelgi professionaalsemalt.

Läbiviidud intervjuudes tuli esile, et enamus politseinikke oli kaplanitega juba koostööd teinud ja seda ka valdkonnas, mis puudutas surmateadete edastamist. Sellise ühistöö jätkumist peeti loomulikuks ja väga vajalikuks.

Tänases Eestis on surmaga seonduvad kesksed probleemid sõnastatud küllaltki täpselt, seda nii meditsiiniliselt kui ka juriidiliselt. Paika on pandud seadused ja regulatsioonid, et erinevate ametkondade koostöö surmajuhtumite korral sujuks. Juhenditesse on kirjutatud ja lahti seletatud ka see, millal ja kuidas teavitada omastele hukkunute surmast. Seega võiks öelda, et seadusandluse poolest on tehtud palju.

Oma uurimust läbi viies sain veel rohkem aru, kui vastutusrikas ja emotsionaalselt nõudlik on edastada surmateadet lahkunu lähedastele. Sellest, enamasti ühekordsest, kohtumisest sõltub väga palju nii nendele, kes teate vastu võtavad, kui ka neile, kes neid edastavad. Tegemist on hingeliselt raske ülesandega ja seega on siin väga oluline igakülgne ettevalmistus.

Politseinikud ütlesid ka ise, et nad tahaksid selles valdkonnas veel oskuslikumalt, veel professionaalsemalt, veel inimlikumalt talitada ja vajavad jätkuvalt täiendkoolitust. Kes meistki ei tahaks, et kui politseinik koputab meie uksele ja teatab meile lähedase inimese surmast, et ta teeks siis seda väärikalt. Sellisel tunnil me ilmselt ootame, et seal poleks midagi liigset, aga me saaksime oma konkreetsetele küsimustele vajalikud vastused ja jääks tunne, et see kurb teade oli edastatud meile kõige kohasemal viisil.

Uurimus tõi esile, et konstaablid ja patrullpolitseinikud vajaksid selles valdkonnas veelgi paremat väljaõpet nii politseikoolis kui ka hilisemat abikätt oma töökohal. Küsitlustes tuli üsna jõuliselt esile, et surmateateid peakski edastama kaplan, kas siis üksi või koos politseinikuga. Oskuslikust surmateate edastamisest on abi nii teate saajale kui ka selle toojale. See aitab vähendada stressi mõlemal osapoolel ja hiljem on lihtsam oma tunnete ja läbielamistega hakkama saada. Samuti leidis kinnitust, et kaplani roll surmateate edastamisel on väga oluline ja kandev.