12/2014 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Jeesuse sünd – kogu maailma ajaloo kulgu mõjutanud sündmus – on tõeline Jumala ime. Selle juures kasutas Jumal ka mitmeid inimesi.
Vast kõige enam tuleb evangeeliumides esile Maarja, kes Jumalat siiralt usaldades ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!" (Lk 1:38).
Seoses jõulusündmustikuga on ära toodud mitmete inimeste ütlused. Näiteks vaga Siimeoni sügavamõttelised sõnad: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet" (Lk 2:29j). Prohvet Hanna kohta on öeldud, et ta ülistas Jumalat ja rääkis Jeesusest (Lk 2:36–38). Ootuspäraselt on kõige pikemalt toodud Maarja kiituslaul (Lk 1:46–55).
Mees pidi suutma pere eest hoolitseda ja vastutust kanda.
Aga Joosep? Evangeeliumidest ei loe me ühtegi Joosepi sõna. Ta oli mees, kes neis sündmustes jäi nagu tahaplaanile, kuid ometi oli temagi osa väga otsustava tähtsusega. Joosep oli mees, kes julges võtta vastutuse.
Mida me teame Joosepist? Ta oli lihtne puusepp. See ametinimetus võis tähendada nii ehitusmeistrit, aga ka lihtsalt käsitöölist. Samas oli Joosep auväärsest Taaveti soost. Tema kodukoht oli seesama Petlemm, kust pärines ka kuningas Taavet.
Taaveti järglaste üle arvestuse pidamine oli kestnud sajandeid. Tulid uued põlvkonnad, nende nimed tuli kanda suguvõsanimistusse. Ning selles nimistus oli koht ka Joosepi jaoks.
Joosep oli kihlatud Maarja-nimelise tütarlapsega. Kui Maarja vanus võis Jeesuse sündimise ajal olla nii umbes 13–15 aastat, siis Joosep oli tunduvalt vanem. Meeste tavaline abiellumisiga oli tollal 18–24. Mees pidi ju suutma pere eest hoolitseda ja vastutust kanda. Perekonna jaoks olulised otsused tuli teha Joosepil.
Ja siis see juhtus! Joosep sai teada, et Maarja ootab last. Aga see laps ei ole tema oma. 
Suur ehmatus
See oli suureks löögiks. Umbes kolm kuud oli tema kihlatu olnud ära oma sugulase Eliisabeti juures. Küllap seal see juhtuski. Loomulikult arvestas Joosep Maarja-poolse abielurikkumisega.
Nüüd oli usaldus katkenud. Meest oli petetud. Kuid ühtlasi oli see ka suureks häbiks. Kui lugeda Mt 1:18–25 lühikesi ridu, siis süveneb arusaam, et mitte Joosep ei olnud see, kes esmalt Maarja olukorrast aru sai, vaid ikka Naatsareti elukogenud naised. Naistel on nende asjade suhtes palju teravam silm kui meestel. Võib-olla tuldi Joosepit lausa õnnitlema. Tõsi küll, ega see enne pulmi lapseootele jäämine ilus tegu ei olnud, kuid seda oli ennegi juhtunud. Ja kõigele vaatamata olid lapsed sealsetes peredes väga oodatud. Nii oli Joosepi õnnitlemine igati ootuspärane. Kuid too ei teadnud asjast midagi. Seda pilku ei saanud kaksipidi mõista. Mitte mingi hilisem seletus ei suutnud kustutada Joosepi näoilmet ja pilku külanaiste mälust. Külatelefoni kaudu jõudsid kuuldused peagi ka Joosepi sugulaste juurde. Milline häbi! Nii noor ja juba raiskuläinud naine.
Joosepi kohta on öeldud, et ta oli õiglane. See tähendas, et ta tahtis kõigiti elada Jumala seaduste kohaselt. Ka tema perekonnaelu pidi sellele alluma. Nüüd aga selline prohmakas.
Vastuvoolu minekut, oma pereliikmete ja sugulastega vastuollu minekut, Joosep ei kartnud.
Mida teha? Anda asjale seaduslik käik? Abielurikkumist tõestada oli võimatu, sest polnud tunnistajaid. Ta pidi arvestama ka võimalusega, et kohtus heidab Maarja Joosepile ette pahatahtlikkust ja laimu: „Ise olid kannatamatu ja nüüd süüdistad mind!" Jah, kuidas toimida? Abielurikkumise kahtluse korral nägi Seadus ette needmisvee kasutamist. Kui naine on süütu, siis selle vee joomine ei mõju, süü korral aga pidi see põhjustama palju pahandust. (Vt 4Ms 5:12–22).
Joosep tegi otsuse Maarja salaja ära saata. Ehk on keegi teine valmis võtma nii Maarja kui ka tema lapse. Samuti võis Maarja leida peavarju ja hoolitsust oma vanemate kodus.
Päris niisama Maarjat ära saata siiski ei saanud. Vaja oli seaduslikku lahutust ja vastava lahutuskirja kirjutamist. 
Siis aga nägi Joosep und: ingel räägib temaga. Kui Maarjale ilmus ingel ilmsi, siis Joosep pidi leppima unenäoga. Aga miks Joosep sellist unenägu üldse uskus? Unes näeb ju kõiksugu asju. Tegemist võis olla lihtsalt sooviga Maarjat õigustada. Vahest meeldis tütarlaps Joosepile nii, et too lihtsalt tahtis uskuda? Kas polnud see liig tõsine otsus, et siin lihtsalt mingile unenäole toetuda? Või oli ta varemgi kogenud, kuidas Jumal teda unenägude kaudu kõnetab? Igal juhul hiljemgi juhtis Jumal Joosepit ingli kaudu unenäos, nii põgenemisel Egiptusesse kui ka sealt tagasi, samuti elama asumisel Naatsaretti.
Lõpuks pidi Joosep otsustama? Temal lasus vastutuskoorem. See oli raske otsus veel sellegi pärast, et jättes vastavalt unenäos ilmutatule Maarja enda juurde, sattus ta vastuollu oma teiste pereliikmete ja sugulastega. Kes sellist naist ja tema sohilast oma suguvõsasse tahtnuks? Aga Joosep otsustas Jumalat usaldada ja Maarjat kaitsta.
Pruudi kojutoomine
Siis tuli rahvaloenduseaeg. „Keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas" (Lk 2:1). See oli suur ettevõtmine. Kui senistes rahvaloendustes piirduti üksnes Rooma kodanike loendusega, siis nüüd tuli loendada kõik kodanikud. Lisaks inimeste kirjapanekule tuli ära mõõta nende maatükid, loendada viljapuud jne. Seda kõike selleks, et määrata maksukohustused ja teada saada, keda võtta sõjaväkke. Need, kes olid reisil, pidid pöörduma tagasi oma kodukohta ja isiklikult loendusest osa võtma. Joosepi kodu oli Petlemmas. Sinna asutigi teele. Joosep võttis kaasa ka Maarja. See tähendas ühtlasi pruudi kojuviimist. Loomulikult pärisid Joosepi pereliikmed ja sugulased Maarja olukorra kohta aru. Aga miks pidid nad inglijutte uskuma? Kõigel oli palju loomulikum seletus. Joosep võis küll lapse enda omaks tunnistada, kuid teda Taaveti kotta vastu võtta, temast enda pärija teha – see oli neile liig, mis liig. Seepärast pidi Maarja lapse ilmale tooma väljaspool kodu. Siin oli avalik sõnum kõigile – see laps ei kuulu Joosepi suguvõsasse. Joosep ise aga hoidis Maarja poole. Kui karjased ingli sõnumi peale kohale tulid, siis oli Joosep Maarja ja lapsukese juures. Vastuvoolu minekut, oma pereliikmete ja sugulastega vastuollu minekut, Joosep ei kartnud. Ta usaldas Jumalat ja võttis selle lapse eest hoolitsemise vastutuse endale. Ta tunnistas poisi oma lapseks, lõikas ta kaheksandal päeval kombekohaselt ümber ja pani talle ingli ütluse kohaselt nimeks Jeesus, mis tähendab „Jumal päästab" või „Jahve on päästmine".
Kinkigu Jumal ka meile neid mehi, aga ka naisi, kes juba oma noorusest peale on valmis usaldama Jumalat ja võtma vastu vastutusrikkaid otsuseid ning kandma väärikalt elukoormaid.