Väikekoguduste koostööd tuleb arendada

10/2015 12 metsamaa urmas

Urmas Metsamaa kokkuvõte oma KUS-i lõputööst

Väikekoguduste koostööd Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus ning ühtlasi ka oma kogukonnas uurima ajendas mind esiteks see, et olen ise olnud üle kümne aasta väikekoguduse pastor ja kogenud raskusi koguduse säilitamisel toimiva ehk tegusana.

Mis on need põhjused, miks täna nii mõnegi väikekoguduse „silm" ei sära?

Toimiva koguduse all mõtlesin temast lähtuvat visiooni ja sellest tulenevat praktikat olla olemas mingi ülesande täitmiseks kas Liidu ja/või kogukonna jaoks. Üksikkogudustele on antud teatud kongregatsionalistlik autonoomsus, nad on iseseisvad oma otsuste tegemisel, kuid nende tegevus peab jääma Liidu põhikirja raamesse. Liidu põhikirjas on välja toodud seitse eesmärki ja nende saavutamise abinõudena on nimetatud kolmteist lisapunkti, mille läbi Liitu kuuluvate koguduste elu elavdada.

Kuid mis on ikkagi need põhjused, miks täna nii mõnegi väikekoguduse „silm" ei sära? Olen kogenud seda oma koguduses ja naabreid külastades tundub olevat sarnane olukord ka seal, kus üritatakse vaadata tulevikku ja tuntakse muret oma jätkusuutlikkuse pärast. Seega on alust arvata, et see ei ole ainult üksikute väikekoguduste mure. Kas on siin tegu sellega, et andmise osa on suurem saamisest või tuleb mängu liigne tagasihoidlikkus ja madal enesehinnang, mille tõttu ei julgeta Liidus rääkida oma tegelikest vajadustest? Mängu võib tulla ka teadmatus või hoopis soov ollagi väike ja iseendale keskendunud, osadust mitte rikkuv kogudus. Kuid kuidas siis edasi?

Mulle selgus, et väikekoguduste põhiprobleemiks on üksindusse jäämine.

Liidul on põhikirjas ja arengukavas välja toodud suunad, mis näevad ette koostööd võrdselt kõigi koguduste vahel, kaasates neid ühtse elumuutva usukogukonna väljaarendamisse. Probleem on aga selles, kuidas jõuab informatsioon nendest programmidest lähtuvate tegevuste kohta maakohtades asuvatesse väikekogudustesse, millest mitmed ei oma isegi internetiühendust, mis tänapäeval on tõhusa infoliikumise eelduseks. Mis või kes võiks olla info liikumise „kanaliks" koguduse ja Liidu vahel?
Teise tõuke seda teemat uurida sain KUS-i tudengi Risto Nigola lõputööst (vaata Teekäija 9/2014).

Pastori motiveeritus mõjutab arvestataval määral koguduse käekäiku. Kuid see ei ole ainus tegur, mis määraks koguduse jätkusuutlikkust tänapäeva muutuvas ühiskonnas. Toimima tuleb saada veel mitmed muud ühendused: nt koguduseliige – kogudus, koguduseliige – pastor, kogukond – kogudus ja kogudus – Liit. Minu lõputöö üheks ülesandeks oli uurida koguduse ja Liidu vahelist ühendust. Koostöö on oluliseks võtmesõnaks tänapäeva muutuvas maailmas ellujäämisel. Tarkus ja õnn ei ole ühe inimese ega organisatsiooni käes, kuid paljude „üksuste" suhtlemise tulemusena on võimalik kokku panna tervikpilti. 13 pahapilli palvela

Uurisin oma töös, kas neid tegevusi, mida väikekogudused antud hetkel teevad, on võimalik Liidu poolt toetada ja edasi arendada. On fakt, et väikekoguduste ressurss on väike, kuid suheldes aktiivselt Liidu ja teiste kogudustega on reaalseid võimalusi leida uusi ja tõhusaid meetmeid kogudusetöö elavdamiseks ning haarata selle kaudu kaasa ka kohalikku kogukonda.

Töös püüdsin kaardistada, millised on Liidu identiteeti määratlevad põhifunktsioonid ja kuidas need kajastuvad tänastes väikekogudustes? Kas ja kui palju on nendest juhindutud või on tegevus kaldunud iseenda ahtakestesse raamidesse? Mulle selgus, et väikekoguduste põhiprobleemiks on üksindusse jäämine. Algul tundub olukord isegi positiivne –„ise teen, mida tahan" –, kuid aegamööda saavad oma mõtted otsa. Liit on kaasaegsete mõtete ja meetoditega edasi liikunud ja need uuendused hirmutavad „kapseldunud" kogudusi ning uusi lahendusi ei suudeta enam omaks võtta. Seetõttu on väikekogudustes vajalik, lisaks ajaproovile vastu pidanud põhiväärtuste säilitamisele, ka pidev kursisolek Liidus toimuvate arengutega ning avatus vajalikele uuendustele.

Väikekoguduste dünaamika uurimisel tuli tõdeda, et nende liikmelisus on kahe kümnendi jooksul kahanenud u 38%. Kuigi aastatel 1994–2004 on väikekoguduste arv kasvanud ühe võrra, on liikmete arv samas kahanenud 208 võrra. Sama langustendentsi võib täheldada ka pühapäevakoolilaste juures; üksnes noorte arv kogudustes on jäänud samaks, kuid see number võiks olla palju suurem. Kindlasti ei ole õige vaadata siin ainult Liidu ja koguduste suunas, vaid arvestada tuleb ka üleriigiliste demograafiliste muutustega.

Diplomitöö empiirilise osa aluseks võtsin need Liidu väikekogudused, kes on aastakonverentsil esindatud ühe mandaadiga, st liikmete arvuga kuni 25. Veel pakkusid mulle huvi need kogudused, kes ületavad kuni viie liikmega ühe mandaadi piiri, et jälgida nende koguduste dünaamikat kas kahanemise või kasvamise suunas. Koguduste valikul arvestasin Liidu aastaaruannetes 1994, 2004 ja 2014 sisalduvat statistikat väikekoguduste kohta. Selliseid kogudusi oli 59.

Omavalitsusjuhtide küsitlusest selgus, et mitmed ootavad kogudustepoolset initsiatiivi, endast ja oma soovidest märkuandmist. Vastustes, kus on mainiti häid suhteid, ei tähenda see veel, et koostöö toimiks maksimaalselt võimalikul tasemel. Suhted saavad olla head ka siis, kui üks ei sega teist oma tegemistega. On olemas ka neid kogudusi, kes ongi tugevates sidemetes kohaliku omavalitsusega, kasvõi kalmistu haldamises või siis uue pühakoja ehitamisel. Eriliseks, tugevaks lõimumise märgiks ega koostöösidemeks ei saa pidada pühade ajal kohalike inimeste käimist jumalateenistustel, kui sellele ei järgne dialoogi ega tagasisidet, mis annab ka teisele poolele võimaluse diskussiooni arendada ja protsessides osaleda.

Üsna sagedaseks põhjuseks, miks kogudus enam ei toimi ja hääbub, tuuakse maal elavate inimeste arvu kahanemist kas negatiivse iibe või väljarände tõttu. Kindlasti ei tohiks seda tegurit vähetähtsaks pidada, kuid küsimuse puhul, kui palju on koguduse mõjupiirkonnas inimesi, selgus uurimusest, et ühe väikekoguduse mõjupiirkonnas elab keskmiselt kuni 2000 inimest.

Veel on probleemiks see, et paljud kogudused ei ole erinevatel põhjustel teadlikud Liidu poolt pakutavatest võimalustest. Kaudselt see info liigub, kuid tähenduslikuks saab see üksnes vähestele kogudustele. Iseloomuliku näite võib tuua muusikatöö valdkonnast: Aastaraamatust 2015 võib lugeda, et „Liidu kogudustes tegutseb kokku 116 väiksemat või suuremat muusikakollektiivi". Nii võiks öelda, et olukord on üsna hea: Liidus on keskmiselt 1,4 muusikakollektiivi ühe koguduse kohta. Tegelikult vajaksid paljud väikekogudused muusikalist abi oma jumalateenistustel, rääkimata suurematest tähtpäevadest. Ja paljud muusikakollektiivid ka ootavad kutset väljasõitudeks, kuid tänini ei leia kuskilt muusikakollektiivide loetelu ja nende kontaktandmeid.

Uurimustöös leidsin, et mitmed väikekogudused võiksid liituda kas omavahel või piirkonna suurema kogudusega, vähendades sellega raamatupidamisega kaasnevaid muresid ja majanduskoormust. Piirkonna juhi rolli võiks asendada koostöö- ja abimeeskonna või rakkerühma juhi rolliga. See võiks olla pastoritöö kogemusega ja organisaatorivõimetega isik, kellel ei ole omaette kogudust, kuid kes kaardistab regulaarselt väikekoguduste või osakondade võimalusi ja suutlikkust. Koos moodustatud meeskonnaga otsib ta avastatud kitsaskohtadele lahendusi ja arendab koostööd teiste koguduste või piirkondadega vajaliku terviku tagamiseks. Liidu president Meego Remmeli kokkuvõttest Liidu elu ja tegevuse kohta on näha, et väikekogudustel on täita oluline roll Liidu koguduste lõimumisel üksteist vastastiku toetava ja rikastava vendluse loomise nimel. Kui pidada väikekoguduste funktsionaalsust küsitavaks ja tuleviku mõttes jätkusuutmatuks ning hääbumist paratamatuseks, mille vastu pole mõtet seista ja selleks ressursse kulutada, siis seab selline suhtumine ohtu ka Liidu kui elumuutva usuliikumise ja kui vendluse püsimise.

Minu arvates on vaja luua nii koguduste endi kui koguduste ja Liidu vahele tugev ühenduslüli, kes aitaks kogudused välja infosulust ja üksindustundest, tuues esile kõiki võimalusi, mida Liit on omalt poolt välja töötanud koguduste jätkusuutlikuks arenguks. Usun, et koostöö tõhustamisega läbi spetsiaalsete meeskondade või rakkerühmade on võimalik paljusid väikekogudusi, kes hetkel on motivatsiooni kaotanud, uuesti üles äratada ja piisavalt motiveerida. Küllap leidub pea igas väikekoguduses ka oma arengupotentsiaali väike tagavara, millelt konkreetse abi korral startida. Vahel on vaja vaid selget tõuget väljastpoolt, et kogudus näeks, et kõik ei ole veel lootusetu.