Algkogudus taastas kodurahu

11/2015 18 roosimaa peeter
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Aastaid tagasi oli mul võimalus kuulata üht ettekannet, kuidas algkogudus kasvas Püha Vaimu jõus. Mäletamist mööda oli alustekstiks: „Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks” (Ap 6:7).

Algkoguduses oli mure igapäevase abiandmise pärast.

Ettekanne oli huvitav. Selles toodi esile mitmeid Püha Vaimu tegevusega seotud ilminguid, mis soodustasid inimeste pöördumist ja koguduse kasvu. Siiski jäi seda kõike kuulates südamesse ka teatav kripeldus. Ma ei osanud leida ettekande seost loetud kirjakoha kontekstiga. Nimelt katkestab Apostlite tegude autor aeg-ajalt oma lugude jutustamise ja võtab eelnevate tegevuste tulemused lühidalt kokku. Üks selline vahekokkuvõte ongi valitud piiblisalm.


Aga milliste tegevuste tulemusi siin kokku võetakse? Eelmine vahekokkuvõte on Ap 5:12–16. Sellele järgneb apostlite tagakiusamise kirjeldamine, milles on juttu nende vangistamisest, imepärasest vabanemisest, juutide Suurkohtu ees tunnistuse andmisest, nende karistamisest ja kuulutustöö jätkamisest.
Vahetult enne uut kokkuvõtet on öeldud: „Aga neil päevil, kui jüngrite arv kasvas, hakkasid kreekakeelsed juudid nurisema heebrea keelt kõnelevate vastu, et igapäevases abiandmises jäetakse nende lesed kahe silma vahele. Siis kutsusid need kaksteist kokku jüngrite kogu ning ütlesid: „See ei sobi, et me Jumala sõna kõrvale jättes hoolitseme toidulaudade eest. Vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea maine ja kes on täis Vaimu ja tarkust, et me võiksime nemad seada sellesse ametisse. Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele.” See kõne meeldis tervele kogukonnale. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikanori ja Timoni ja Parmenase ja Nikolaose, juudi usku pöördunud antiooklase. Need nad seadsid apostlite ette, ja kui nad palvetasid, panid nad oma käed nende peale. Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks” (Ap 6:1–7).

Koguduses oli tekkinud mure. Ja seda mitte sugugi n-ö vaimulike küsimuste ega tagakiusamiste pärast, vaid igapäevase abiandmise osas. Jeruusalemma kogudus jagunes tollal kaheks suureks osaks. Heebrea ehk tegelikult aramea keelt kõnelevateks n-ö kohalikeks juudakristlasteks ja kreeka keelt kõnelevateks juudakristlasteks. 19 leivamurdmine

Enamus kreeka keelt kõnelevaid juute olid tulnud hajalast ehk diasporaast oma isade maale. Valdavalt toimus see vanaduses. Nende hulgas oli ka palju lesknaisi. Hajalast tulnud soovisid veeta oma viimased eluaastad Jeruusalemmas, seal surra ja maetud saada. Nende tulek oli motiveeritud usuliselt. Oma kultuuriliste mõjutuste tõttu võib neid nimetada ka hellenistlikeks juutideks. Jeruusalemmas moodustasid nad iseseisvaid rühmitusi, neil olid omaette sünagoogid, kuhu kuulusid samast maakonnast pärit juudid. Erinevate sünagoogide mõte oli selles, et neis saadi lisaks kreeka keelele suhelda ka oma senise elukoha keeles.
Paistab, et just hellenistlikes sünagoogides kujunes kristlaste suhtes terav vastureaktsioon. See on seletatav sellega, et hajalast tulnute hulgas oli eriti rangeid ortodoksseid, kuid ka vabamalt mõtlevaid juute. Viimased võisid saada tõuget Jeesuse kriitilisest hoiakust rituaalse puhtuse, sabatikäskude ja templikultuse suhtes ning ka ise küsida mainitud käskude põhimõttelise kehtivuse kohta. Erinevate mõttesuundade vaheline konflikt teravnes, kui osa sisserännanutest sai kristlasteks ja liitus kogudusega. Peagi pidid kristlaseks saanud inimesed neist sünagoogidest lahkuma. Nende abistamise vajadus langes nüüd noore kristliku koguduse õlgadele.
Tekkinud majandusprobleemid muutusid koguduse elus tõsiseks takistuseks, sest nurisev kogudus on tõsine asi. Selle mure lahendamise järel hakkas kogudus jälle jõudsasti kasvama.

Mineviku õppetunnid

Vanast Testamendist loeme heebrealaste kõrberännakust Egiptusest tõotatud maale. Jumal oli oma imepärase abiga rahva orjusest vabatanud. Alanud teekonnal aga sattus rahvas paanikasse: ees oli meri, ent tagant lähenesid vaarao ähvardavad väed.

„Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole” (2Ms 14:10). Meeleheitel rahvas ütles Moosesele: „Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja? Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra” (2Ms 14:11j). Moosese palve peale Jumal päästis rahva.

Seejärel käis rahvas kolm päeva kõrbes ega leidnud vett. Siis „nad jõudsid Maarasse aga ei saanud Maara vett juua, sest see oli kibe; seepärast pandi sellele nimeks Maara. Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?”” (2Ms 15:23j).
Moosese palve peale andis Jumal ka sel korral vastavad korraldused ja rahvas sai juua.

Pärast puhkust Eelimi allikate juures jätkati teekonda ja jõuti Siini kõrbe. Seal tekkis probleem toiduga. „Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada”” (2M 16:2 j).

Jumal hoolitses rahva eest. „Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber. Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas” (2Ms 16:13j). Seda hakati nimetama mannaks. „Manna oli nagu koriandri seeme, välimuselt otsekui pedolavaik. Rahvas uitas ringi ja korjas, jahvatas käsikivil või tampis uhmris, keetis potis või valmistas sellest kooke. See maitses nagu õliga küpsetatud maiuspala” (4Ms 11:7j).

Teekonnal jõuti Refidimi. Seal aga ei olnud rahval vett juua. „Siis rahvas riidles Moosesega ja ütles: „Andke meile vett juua!”” (2Ms 17:2). Moosese palve peale andis Jumal vett kaljust (vt 2Ms 17:4jj).
Nende juhtumite juures on tähelepanuväärne, et Jumala usaldamise ja palumise asemel inimesed aina nurisesid ja püüdsid pahandamisega saada endale abi.
„Aga rahvas nurises ja see oli Issanda kõrvus paha. Kui Issand seda kuulis, siis ta viha süttis põlema: nende keskel süttis Issanda tuli ja põletas leeri äärt” (4Ms 11:1).

Nurisev kogudus ei ole eestpalvetaja ega kiida Jumalat.

Pisut edasi loeme: „Aga segarahval, kes oli nende hulgas, tekkis himu, ja Iisraeli lapsed hakkasid ka jälle nutma ning ütlesid: „Kes annaks meile liha süüa? Meil on meeles kala, mida me sõime Egiptuses muidu, kurgid, melonid, laugud, sibulad ja küüslaugud. Aga nüüd kuivetub meie hing, ei ole enam midagi kõigest sellest. Meie silme ees on ainult see manna!”” (4Ms 11:4–6).

Ka sel korral andis Jumal rahvale vutte, kuid samas on seal öeldud: „Liha oli neil alles hammaste vahel, see ei olnud veel ära söödud, kui Issanda viha süttis põlema rahva vastu ja Issand lõi rahvast väga suure nuhtlusega” (4Ms 11:33).
Need lood olid Jeruusalemma kristlastele hästi teada. Igapäevamured võivad saada koguduse elule suureks takistuseks.

Algkoguduse olukord 20 taevane linn

Arameakeelsed juudid olid põhiliselt kohalikku päritolu ja elasid oma perekondade või vähemalt sugulaste keskel ning nii olid nad osalised sugulaste omavahelises abistamises. Paljudel hajalast tulnud juutidel aga selline võimalus puudus. Meie loos on toodud esile, et unarusse olid jäänud just lesknaised.
Muidugi on õige oodata inimestelt leplikkust. Kuid ebavõrdsus on suureks kiusatuseks. aga kas ei olnud see nurisemiseks tõeline põhjus, kui igapäevases abiandmises jäeti osa leski hooletusse? Kuid sellegipoolest võib nurisemisele järgneda Jumala karistus või tema õnnistuste vähenemine. Samuti on teada, et koguduse kasv on seotud eestpalvetega. Nurisev kogudus aga ei ole eestpalvetaja. Ja ega nurisev kogudus ei kiida Jumalat. Suu võib laulda küll ülistuslaule, kuid süda on eemal.

Ühe teise vahekokkuvõtte leiame Apostlite tegude ühest varasemast peatükist. „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka” (Ap 2:42–47).
Selles kokkuvõttes on tähtsal kohal apostlite õpetus, palve, omavaheline osadus. Kuid väga rõhutatult tuleb esile ka koguduse tegevuse majanduslik pool. Teatavasti tähendas osadus sel ajal eelkõige just majanduslikku külge. Oma kauni väljenduse leidis osadus ühistes söömaaegades ja Kristuse surma mälestamises. Kogudus oli nagu suur perekond, kus ka kõhumured ja muud materiaalsed vajadused leidsid oma lahenduse.

Üks nurisev kogudus pidurdab kogu Liidu tööd.

Diakonite valimine

Tuleme nüüd aga tagasi Ap 6. peatüki juurde. Koguduse kreeka keelt kõnelevate leskede igapäevase abiandmise korraldamiseks otsustati seada ametisse vastavad töötegijad. Selleks valiti kogudusest seitse meest. Valiku tingimusteks oli, et neil oleks hea maine ja et nad oleksid täis Vaimu ja tarkust.
Apostlite ütlusest, samuti valitute nimedest on järeldatud, et kõik seitse kuulusid koguduse hellenistlikku, st hajalast tulnute tiiba. Nemad pidid saama seatud sellesse ametisse. Mida see amet endast kujutas, ei ole selgemalt öeldud. Ja ega apostlite ütlusest: „Vennad, vaadake endi seast seitse meest … et me võiksime nemad seada sellesse ametisse,” ei olegi põhjust arvata, et kohe mõeldi mingit konkreetset ametit, vaid pigem pidid nende meeste abil saama täidetud vastavad ülesanded. Nemad pidid kogu seda tegevust juhtima ja koordineerima. Kirjakohast selgub, et esmajärjekorras vajas lahendamist leskede toiduabi küsimus. Sellest lähtuvalt on seda sündmust hiljem hakatud nimetama diakonite ametisse seadmiseks.

Korrastatud juhtimine

Kreeka keeles tähendab diakon (diakonos) teenrit, kes teisi (lauasistujaid) teenib. Uues Testamendis on seda sõna tarvitatud ka laiemas, mitte üksnes lauasistujate teenimise tähenduses. Kuid kas see oli tolle aja mõistes sobiv nimetus? Vaja ei olnud ju mitte üksnes abi jagada ja jagatavat hankida, vaid oli küllalt teisigi korralduslikke küsimusi, mis vajasid nende meeste poolt lahendamist.

Kui mõelda Uues Testamendis nimetatud konkreetseid ameteid, siis võiks nende seitsme jaoks kõige paremini sobida ametinimetus ülevaataja (episkopos). Uuest Testamendist on näha, et kogudust juhtis vanemate või ülevaatajate kogu. Sõnu „vanemad” ja „ülevaatajad” kasutati vaheldumisi, nagu näiteks Mileetoses toimunud loos Ap 20:17jj. Seal on salmis 17 jutustav tekst, mille kohaselt Paulus kutsus enese juurde Efesose kogudusevanemad (presbyteroi), salmis 28 on aga edasi antud Pauluse sõnad, kus ta neid samu inimesi nimetab ülevaatajateks (episkopoi). Ülevaatajaid mainitakse Uues Testamendis alati mitmuses, välja arvatud 1Tm 3:2, kus on toodud ülevaatajale esitatud nõuded.

Nii võib mõista, et Jeruusalemma koguduse hellenistliku poole juhtimiseks seati ametisse vastav ülevaatajate kogu. Nagu edasised sündmused näitasid, oli vähemalt Stefanos ka tugev õpetaja, Filippus aga evangeelse anniga. Lisaks ülevaatajatele oli koguduse teenistuses ka diakoneid (diakonos). Oluline oli, et selliselt kujunes välja koguduse tegus juhtimine.

Valitud meeste ametisse seadmisest on kirjutatud: „Need nad seadsid apostlite ette, ja kui nad palvetasid, panid nad oma käed nende peale” (Ap 6:6). Sellega said need mehed kogudusepoolse tunnustuse ja Püha Vaimu anni oma ameti täitmiseks. Koguduse korralduslike küsimuste lahendamise ja koguduse liikmete abistamise korraldamise järel on öeldud: „Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks.”

Kokkuvõtteks võib öelda, et koguduse elus on väga oluline osa nii sõnalisel ja palvega teenimisel kui ka majanduslike ja organisatsiooniliste ülesannete täitmisel. Koguduse heaks toimimiseks on oluline neile kõigile tähelepanu pöörata.

Nurisev kogudus on halb kogudus. See võib tuua kaasa Jumala karistuse ja õnnistuste vähenemise.
Oodatud on koguduseliikmete leplikkus, omavaheline tähelepanelikkus ja võimalust mööda üksteise aitamine, samuti sobiv tasakaal koguduse vaimuliku ja majandusliku ning organisatsioonilise toimimise vahel.

Kui Jeruusalemma koguduse murede üheks põhjuseks oli koguduse suurus, siis meie Liidus on paljude koguduste probleemiks nende väiksus, et ise vajalikul määral toime tulla. Väikestest kogudustest kostub etteheiteid Liidu, õigemini Liidu juhtide poole. Meie vendluses on kogudusi, kus majanduslik kitsikus on takistuseks vaimulikus töös. Seda nii seoses sobivate töötegijate puudumisega kui nende ülalpidamise muredega. Nurisevad kogudused ei pidurda mitte üksnes oma koguduse, vaid kogu Liidu tööd. Ja ega küsimus olegi üksnes nurisemises, vaid need vajadused on tõelised. See on tõsi, et meie Liidus on neile küsimustele pööratud suurt tähelepanu. Kuid vast tasuks neid teemasid ja väikeste koguduste vajadusi jätkuvalt üle vaadata. Meil ei ole probleemiks leskede eest hoolitsemine, pigem vaimulikud töötegijad ja nende vajadused. See on väga oluline, et ka väikesed kogudused oleksid tänulikud eespalvetajad, sest Jumal on palvete kuulja.