11/2016 
Mart Oksa kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Minu lõputöö teema oli „Uskumise, kuulumise ja käitumise vaheline dünaamika Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus”.
EKN poolt läbiviidud korduvuuring „Elust, usust ja usuelust 2015” näitas, et kogudustesse kuuluvate inimeste uskumused pole sugugi alati kooskõlas kristliku õpetusega kogudustes. EKB Liitu (edaspidi: Liit) kuuluvate koguduste liikmeid oli seal küsitletute seas ainult üheksa. Seepärast kasvas minus huvi uurida lähemalt Liitu kuuluvaid kogudusi. Millised on meie kogudusi külastavate inimeste uskumused – kas ühtsemad ja kristlikumad kui eelpool viidatud uuringus osalenute omad või mitte? Lõputöö põhineski EKNi ja Liidu koguduste liikmete seas 2016. aastal läbiviidud uuringu, mis sisaldas lühendatud kujul EKNi kasutatud küsimustikku, võrdlusel.
Kogudustesse kuuluvate inimeste uskumused pole sugugi alati kooskõlas kristliku õpetusega kogudustes.
Töö eesmärgiks püstitasin uskumise, kuulumise ja käitumise vahelise dünaamika analüüsi Liidu kogudustes ja seda EKNi uuringu taustal. Teine soov oli uurida, kas Liit, hõlmates erinevaid vaimulaade, on uskumise, kuulumise ja käitumise vahelises dünaamikas vaimulaadide lõikes eristuv või mitte?
Uskumise all mõtlen teadlikku ja esmast usku Jumalasse kui Isasse, Jeesusesse kui Päästjasse ja Püha Vaimu, aga ka spetsiifilisemat usku kristliku õpetuse seisukohast, kus osatakse enda jaoks põhjendada ja reflekteerida piibellikke seisukohti ja moraalinorme. Muidugi areneb uskumine kogu kristliku elu vältel.
Kuulumise all mõtlen nii formaalset kui ka mitteformaalset kuulumist kogudustesse.
Käitumise all mõtlen koguduste kooskäimisviise, kuulutustööd, viise, kuidas jõutakse mitteusklikeni, aga ka muid kombeid ja moraalinorme, mida kristlased omaks peavad. Käitumist sai vaadelda vaid inimeste endi väidete põhjal.
Liidu uuringus osales 401 inimest. 62% vastanutest olid naised, mehi oli 38% (Liidu statistikas on naisi 70% ja mehi 30%). Vanusegrupid jaotusid suhteliselt ühtlaselt. Alla 20aastaseid vastanuid oli vähem kui teisi vanusegruppe.
Mõned huvitavamad analüüsitulemused konfessioonide võrdluses:
ligi 80% Liidu liikmetest loeb Piiblit igapäevaselt või iganädalaselt, samas õigeusklike seas on neid alla 30% ja luterlaste seas alla 10%;
igapäevaselt palvetab 91% Liidu liikmetest, samas luterlaste seas on neid 17% ja õigeusklike seas 39%;
koguduse kooskäimisest võtab osa iganädalaselt 76% Liidu liikmetest, luterlaste seas on see protsent 10 ja õigeusklike seas 16;
80% Liidu liikmetest paneksid oma koolimineva lapse kristlikku üldhariduskooli. Teiste konfessioonide seas on see osakaal tagasihoidlikum.
Seega võiks Liit mõelda kristliku üldhariduskooli rajamisele, sest ilmselt klientuuri lastevanemate näol oleks.
Ligi 70% Liidu liikmetest keelaks ära abielulahutuse ja pea 90% keelaks ära abielueelsed seksuaalsuhted.
Mõned näited uskumuste kohta:
sellega, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud, nõustub täielikult 94% Liidu vastajatest, luterlaste seas on neid 27% ja õigeusklike seas 32%;
täielikult nõustujaid väitele, et Jeesus Kristuse ristisurm lunastas inimkonna patud, oli Liidu vastajate seas 95%, luterlaste seas 21% ja õigeusklike seas 29%;
Püha Vaimu olemasoluga nõustub täiesti 94% Liidu liikmetest, 24% luterlastest ja 29% õigeusklikest;
isikulise Jumala olemasolu usub täiesti 86% Liidu liikmetest, 21% luterlastest ja 14% õigeusklikest;
paradiisi või taeva olemasolu usub täiesti 88% Liidu liikmetest, 19% luterlastest ja 20% õigeusklikest.
Liidu küsitluses olid vaimulaadide ja ka muude faktorite lõikes tulemused sedavõrd sarnased, et pea võimatu on erisusi esile tuua. Küll aga soovin välja tuua peamiste põhjuste loetelu, miks ei osaleta iganädalaselt koguduste kooskäimistel:
kõige sagedamini esinev põhjus (kohalejõudmise raskused) viitab vajadusele rohkemate kohalike koguduste järele;
me tegeleme jumalateenistustel ja koguduste kooskäimistel palju teooriaga, üle tuleks vaadata, kas kogu toimuv on sisukas, oluline;
põhjus, miks inimesed on pettunud kirikus, võib tulla sellest, et me eeldame kristlastelt kõrgeid elustandardeid, aga ei paku kõigile piisavalt lähedast ja hingehoidlikku kogudusetunnet;
kõigil inimestel meie kogudustes ei ole neid lähedasi usalduslikke suhteid kaaskristlastega, kellele oma raskustest, haigetsaamistest, vajadustest, aga ka rõõmudest ja usulistest võitudest rääkida.
Usun, et nendes vastustes on ainest põhjalikumaks analüüsiks, miks jäävad inimesed kogudustest eemale.
Jüngerdamisel pole nii oluline, milline on uskumise, kuulumise ja käitumise järjekord, vaid oluline on, et need kolm ikka tekkiks.
Mida öelda kokkuvõtteks? 
Liit on ilmselt siiani usu ja käitumise vahelises dünaamikas pigem liit, kuhu hakkavad kuuluma inimesed, kes juba usuvad. Liidu praktika on ennemini selline, et kõigepealt oodatakse usulist pööret ja alles siis lastakse kuuluda koguduste siseringi. Seepärast olid ka küsitlustele vastajad enamjaolt usklikud koguduseliikmed. Siin on erinevus luterlaste ja õigeusklikega, kelle kogudustesse ametlik kuulumine ei eelda usulist pööret ja uskumist. Eeskätt pean silmas lasteristimist, mille taga on küll ilus mõte, kuid üksnes formaalne liikmelisus ei tähenda sisulist kuulumist ja veel vähem uskumist või selle tekkimist. Siinkohal rõhutan, et loomulikult on luterlaste ja õigeusklike seas palju neid, kes on oma teadliku otsuse teinud ja kellel on tugev uskumine, kuulumine, aga ka käitumine.
Liidu praktika – uskumine enne kuulumist – miinuseks võib tuua, et kogudustel ongi vähem loomulikku kokkupuudet uskmatutega ja oht on muutuda suletuks. Koguduste liikmetel on lähedasemad suhted üksteisega ja mitteusklikega on vähe usalduslikke suhteid, mille läbi nemadki võiksid usule tulla.
Teiseks võib välja tuua ohu kalduda käsumeelsuse suunas ja seda tuleks vältida.
Olla pühitsusliikumine – peaks endas kätkema soovi olla väga avatud uutele, vahel ka usu suhtes skeptilistele inimestele. Olla osa pühitsusliikumisest ei saa sisaldada pelgalt enda pühitsuse, toitumise, õppimise ja kasvamisega tegelemist, vaid vastutuse võtmist ka teiste, endast nooremate usklike, aga ka mitteusklike inimeste eest, armastades neid ja olles nende jaoks olemas, lastes neil saada osaks oma elust. See on jüngerlus!
Arvan, et Liidu peamine väljakutse täna on jüngerlus. Kui inimestel oleksid kogudustes tugevad jüngerlikud sidemed, siis ei oleks ka nii palju neid, kes osadusest eemale jäävad. Samuti ei peaks kartma lähedasi suhteid mitteusklikega. Otse vastupidi, neid peaks igatsema, et ka mitteuskujad võiksid läbi suhete usklikega Jumalaga kohtuda. Sellest kirjutab Stuart Murray ja nimetab seda kulgemiseks kiriku poole. Lisades, et järjest enam suureneb nende arv, kes soovivad koguduse juurde kuuluda enne uskumist. Enim kasvavad kogudused seda tänapäeval praktiseerivadki.
Jüngerdamisel pole nii oluline, milline on uskumise, kuulumise ja käitumise järjekord, vaid oluline on, et need kolm ikka tekkiks. Vahel tuleb jüngerdamist alustada, lastes inimesel esmalt kuuluda, ja uskumine tuleb tunduvalt hiljem, samuti käitumine. Vahel jälle saab inimene usklikuks ja kuulub, aga käitumisega tuleb olla kannatlik – teda jüngerdades, õpetades, lastes tal omaenda elu jälgida, julgustades tal oma usku praktiseerida, lastes Jumalal tema juures tööd teha. Vahel võib inimene kuuluda ja isegi käituda nagu kristlane, aga ta ei usu või ei oskagi uskuda. Siis tuleb leida jüngerdamisel viise, kuidas Jumal tema usku kinnitada saaks. See ongi uskumise, kuulumise ja käitumise vaheline dünaamika, kus peaks julgemalt navigeerima. Teadvustama peab, et siin ei ole kindlaid mustreid, vaid iga olukord võib olla erinev ja alata erinevast lähtepunktist.
Oma töös sain inspiratsiooni uurida edasi, kui tõsine on Liidus asendusevangelismi ja -hingehoiu probleem (olukord, kus inimese enda asemel evangeliseerib või pakub hingehoidu keegi teine inimene)? Millised on meie koguduste peamised evangeliseerimise viisid ja kuidas on kogudustes tagatud kõigi koguduseliikmete hingehoid? Kui paljud tunnevad sellest puudust? Küsitleda tuleks ka inimesi, kes on tulnud usule, aga kes enam ei osale koguduste kooskäimistel, ja otsida põhjusi, miks nad usust langevad või kogudustest eemale jäävad. Kas jüngerlus, tugevate vaimulike sidemete hoidmine üksteisega, aitaks seda ära hoida? Kas tugevate sidemete otsimisel mittekristlastega liituks meie kogudustega ka rohkem neid, kes täna sinna ei jõua ja kelleni täna kogudused ei jõua ürituste tasandil?