02/2017 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Jeesuse elust on kirjutatud arvukalt raamatuid ja loodud filme. On neid, kes austavad teda Jumalana, ja neid, kes peavad teda lihtsalt prohvetlike võimetega inimeseks. Paljud tänapäeva inimesed arvavad, et nii vanal ajal elanud inimesel pole kaasaegsetele midagi öelda. Teised vastupidi leiavad, et ta on inimkonna suurim õpetaja ja vaimne juht, kelle elu ja sõnumit võiks võtta igal ajal eeskujuks.
2015. a Eesti Kirikute Nõukogu poolt läbi viidud uurimus näitas, et Eesti elanikest 10% usub, et Jeesus on ajalooline isik, 31% pigem nõustub sellega, 16% leiavad, et neil on seda raske öelda, 22% pole nõus ja 21% ei ole sellega üldse nõus. Muidugi ei ütle sellised uurimused midagi ajaloolise tõe enda kohta. Need näitavad vaid inimeste hariduslikku taset ja ühiskonnas levinud arvamusi.
Ajaloolised tõsiasjad Jeesuse kohta
Jeesus sündis Petlemmas Juudamaal. Ta kodulinnaks oli Naatsaret. Rahvuselt oli ta juut. Ema nimi oli Maarja, maise isa nimi Joosep. Elukutselt oli Jeesus puusepp nagu ta isagi. Ta lasi end Ristija Johannese poolt ristida. Alguses tegutses ja õpetas ta Galileas, seejärel Jeruusalemmas. Jeesus mõisteti Rooma asevalitseja Pontius Pilatuse poolt surma ja ta suri ristil umbes 33. aastal. Evangeeliumid tunnistavad, et ta äratati kolmandal päeval üles ja ilmus neljakümne päeva jooksul oma õpilastele ning läks seejärel taevasse.
Nüüd on õige aeg küsida: Miks Jumal üldse vajas oma sõnumile sellist ainulaadset vahendajat? Kas siis senistest prohvetitest ja rahva vaimulikest juhtidest ei piisanud? Parimad vastused neile küsimustele leiame Piiblist.
Tähelepanekuid inimesest
„Jumal lõi inimese oma näo järgi … ta lõi tema meheks ja naiseks” (1Ms 1:27). See tähendab osadust ja suhtlemisvõimet, oskust läheneda olukordadele loovalt ja vastutada iseenda, lähedaste ja loodu eest. Kuid inimene, keda me täna tunneme, ei ole enam sellisel kõrgusel, nii nagu meie ise ja Looja seda ootaks. Ta langeb kergesti sõltuvustesse, hävitab suhteid ja loodust.
Bioloogia käsitleb teda imetajana, kellel on kõrge sotsiaalsete suhete vajadus. See on siiski vaid pool tõde kuuendast loomispäevast.
Antiiksed filosoofid leidsid, et inimese põhilisteks omadusteks on mõistus ja vaba tahe. Viimases siiski kaheldi, sest saatus tundus kõigist inimese püüdlustest kõrgema jõuna. Kuid filosoofias leiame ka äärmuslikumaid seisukohti. Martin Heidegger leidis, et inimest pole olemas, sest tal pole ühtegi tunnust, mis eristaks teda teistest imetajatest. Me oleme ennast lihtsalt ise välja mõelnud. Teadlikkus oma olemasolus ja võime selle üle mõtiskleda ongi meie eriline tunnus. Eks öelnud vanemadki meile lapsepõlves: „Ole inimene, ära ole loom!” Ettevaatlikumad ütlevad, et inimene on avatud olend ja me ei tea, kelleks ta võib veel kujuneda.
Inimese iseloomustus Piiblis
Piibel leiab, et selline määramatus tuleneb sellest, et inimene on kaotanud terved suhted elava Jumalaga. Mis siis juhtus? Piibel ütleb, et inimese jumalanäolisuse rikkus paradiisiaias toimunud pattulangus, mis isoleeris ta Jumalast ja kaasinimestest. Tagajärjeks on süvenev uskmatus ja negatiivsus kõige positiivse, usaldusväärse ja kauni suhtes. Piibel kirjeldab seda olukorda Jumalast mahajäetuse seisundina.
Apostel Paulus ütleb, et „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:23). „Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega … Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungides süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust … nad on tulvil igasugu ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud” (Rm 1:22–31). Apostel kirjeldab siin kõiki neid inimomadusi, mida võime leida igast kaasaegsest kõmulehest. See on lootusetu olukord – hulpimine vaevavetel.
Jumala päästeplaan Jeesuses
Õnneks ei ole Looja Jumal oma halastuses meid maha jätnud. Johannes kirjutab: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). Kui Rooma prokuraator Pontius Pilatus (26–36 pKr) Jeesust pekstuna ja kibuvitsapärjaga kroonituna nägi, ütles ta: „Ennäe inimest!” (Jh 19:5). Vaevalt, et ta mõistis öeldu sügavamat tähendust. 2000 aastat on näidanud, et kui me tahame teada, milline võiks inimene tõeliselt olla, siis peaksime Jeesusele vaatama.
Neli evangeeliumi võimaldavad meil uurida, kes ta oli, mida ta tegi ja mis tähendus on kõigel sellel meie elule. Jeesus ütleb ise: „Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30). Heebrea kiri ütleb, et Jeesus on Jumala „kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju” (Hb 1:3). Peetrus kuulutab, et „kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12). Jeesus ise ütleb: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti” (Jh 10:10).
Jeesuse ainulaadsus
Jeesuse Kristuse näol ei ole meil tegemist eetilise maailmaparandajaga, nagu Konfutzius, müstiliselt valgustatuga, nagu Buddha, religioosse maailmavallutajaga, nagu Muhamed ega prohvetiga, nagu Mooses. Meil on tegemist erakordse isikuga, kes ei mahu maiste mõõdupuude koordinaadistikku.
Tema nimeski väljendub ta isiku erakordsus. Nimi Jeesus tähendab „Jumal päästab”. Kreeka sõna Kristus ja heebrea Messias tähendavad salvitud inimest. Jumal pühitses teda oma Vaimuga meie päästeks. Ta on Jumal ja inimene ühes isikus. Ta ei ole mitte 50% inimene ja 50% Jumal, vaid 100% Jumal ja 100% inimene. Ta on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Üksnes tema on võimeline meid aitama nii argipäevavaevas kui elu dramaatilistel hetkedel.
Evangelist Johannes ütleb: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Jh 1:12). See tähendab meie elus fundamentaalset muutust. Jeesus ise nimetas seda „ülalt” ehk „Vaimust” sünniks (Jh 3:3,6). See eeldab oma pattude tunnistamist. „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9). Seda sündmust dokumenteerib usuristimine. „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse” (Mk 16:16). Patt, häbi ja rahutus, mis inimest seni elada ega hingata ei lasknud, lõpeb.
Jeesus alustas oma kuulutust sõnadega: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 4:17). Tema sõnum on suunatud kõigile inimestele. Siin ei ole soolisi, rahvuslikke ega rassilisi piiranguid. Neile, kes alandliku ja avatud südamega selle sõnumi vastu võtavad, ilmutatakse taevariigi saladusi juba maises elus. Apostel Paulus ütleb: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (Rm 14:17).
Jeesuse järgimine
Erilisel kohal kristlase elus on Jeesuse järgimine. Apostel Paulus võis pärast pikka usuteel olemise aega ikka veel öelda: „...ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud … Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole” (Fl 3:12j). Jeesus kutsub meid ennast järgima. Ta ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6). Tähendab, et kristlaseks olemine on eelkõige teelolemine, mille käigus me muutume Jumala Poja sarnasteks. Kuid see pole Jeesusega üksi olemine, vaid ka osadus kaasvendade ja -õdedega. Ta tõotas: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel” (Mt 18:20). Tema on see, kes meid taas ühendab taevase Isa, kaasinimeste ja kogu looduga. Jeesus on sild üle vaevavete.
Küsimused:
Miks on Jumala loodud inimesed siis nii ebatäiuslikud ja vaevatud?
Miks, hoolimata headest kavatsustest, minu elus paljud asjad ebaõnnestuvad?
Kas minu elus on midagi valesti?
Kes on Jeesus Kristus minu jaoks?
Milliseid konkreetseid samme peaks ma astuma, et alustada uut elu?
Mis juhtus siis, kui ma Jeesuse oma ellu usus vastu võtsin?
Kas ma saan kõik õnnistused usuelu alguses kohe kätte või on mul veel midagi oodata?
Missugune tähtsus on Jeesuse järgimise juures kogudusel?