09/2018
Kerli Indermitte, Oleviste kogudus
„Kui keegi armastab õiglust, siis on tema tegudeks voorused. Sest ta õpetab mõõdukust ja arukust, õigust ja vaprust – inimestel ei ole elus midagi kasulikumat“ (Trk 8:7).
„Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13).
Kuna töötan õpetajana, küsin endalt sagedasti: kuidas säilitada adekvaatset arusaama maailmast, iseendast ja Jumalast ajal, kui väärtuskasvatus koolisüsteemis on lahti seotud nii klassikalisest vooruse mõistest kui ka kristlikust elutunnetusest? Samas on kristlastel eriline vastutus edasi kanda seda, mida me oleme „kuulnud ja näinud ja õppinud“ neilt, kes on läinud meie eel.
Kuigi vooruse mõiste on meie keeleruumis kaotanud suure osa oma tähendusest, on nii vooruslikkuse kui ka pahelisuse olemus jäänud samaks. Seetõttu kirjutasin oma Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo eriala magistritöö vooruste teemal. Töö koosneb kahest osast: teoreetilisest käsitlusest „Narratiivi kasutamine vooruste õpetamisel“ ja loomingulisest poolest. Viimasesse kogusin seitset klassikalist voorust tutvustavaid lugusid. Iga voorust ilmestab seitse lugu ja iga loo lõpus on seitse aruteluküsimust, kokku 7x7x7.
Vooruste mõiste leiame juba antiigist
Arusaam, et inimese elul on olemuslik eesmärk – olla võimalikult täiuslik inimene – pärineb Platonilt ja Aristoteleselt. Kuigi vaid vooruslik elu võimaldab selle eesmärgini jõuda, pole voorused pelgalt eesmärgi saavutamise vahendid, vaid täiuslik inimelu suures osas moodustubki neist. Kuid selleks, et mingi voorus juurduks, on tarvis seda harjutada.
Platon tõstis vooruste hulgast esile neli – tarkuse, mõõdukuse, vapruse ja õigluse. Ehkki voorused lähtuvad õigest teadmisest, ei piirdu need üksnes teooriaga, vaid oluline on mõistmine, tahe ja püüd sellele teadmisele vastavalt käituda. Kristlased lisasid neile neljale kolm jumalikku voorust: usu, lootuse ja armastuse. Vooruste, inimese positiivsete „pürgimuste“, vastas seisavad negatiivsed jõud – pahed.
Origenes rõhutas, et iga patu algus on halb mõte. Et neid juba eos tõrjuda, selleks on tarvis need ära tunda. Just seetõttu sai kurjade või halbade mõtete vastu võitlemine eriti oluliseks teemaks varajases munkluses ja andis olulise tõuke kristliku voorusteõpetuse edasiarendamiseks.
Augustinus hindas antiikse moraali voorusõpetuse osa. Ent täisväärtuslikeks saavad need alles siis, kui Jumal need oma Püha Vaimu läbi pühitseb, mis toimub aga vaid sel juhul, kui inimene usub ja usaldab Jumalat. Üksnes uuenenud tahe on suuteline toimima Jumalale meelepäraselt ja seega vooruslikult kristlikus tähenduses ning alles usust tulvav armastus Jumala vastu kätkeb endas õiget armastust ligimese vastu.
Thomas Aquinost leidis, et kui loomulikke voorusi – tarkust, mõõdukust, vaprust ja õiglust ‒ võib inimene ka omast jõust rakendada, siis üleloomulikud voorused on teostatavad ainult Jumala armu kaasabil. Gregorius Nyssast on öelnud, et „voorusliku elu eesmärk on saada Jumala sarnaseks“.
Kaasaegne vooruseetika tugineb suuresti Aristotelese eetikale, keskendudes toimija südamele, tema iseloomule ja olles seega pigem püüdluste eetika. Rõhutatakse hea kasvatuse, harjumuste, enesekontrolli, vapruse ja iseloomu tähtsust, ilma nendeta on eetiline elu võimatu. Vooruseetika peaküsimusteks on terviklik inimisiksus ja kõlbelist elu võimaldav kogukond.
Kaasaegse vooruseetika „isa“ MacIntyre leiab, et nii nagu keelt ja kultuuri kujundab traditsioon, peaks ka igasugune kõlblusekäsitus ehituma omaenese ajaloolisele pärimusele. Seega saab kristlik eetika rajaneda ja edasi liikuda vaid traditsioonile toetudes, pöördudes tagasi vooruse-eetika juurde, mida on läbi ajaloo kristlikes kogukondades rakendatud. Ülemaailmne eksperiment luua kõigile kõikjal kõigiks aegadeks ja oludeks mingit sobilikku ideoloogia- ja traditsioonivaba „eetikat“ on moraali-filosoofiliselt läbi kukkunud.
Voorusliku inimese kujunemiseks on vajalikud eeskujud – ehk kogukonnas tõeks elatud voorused. Me vastutame oma iseloomu eest ja saame astuda samme õigete kalduvuste ja hoiakute juurutamiseks, mõistes, et iga hea teoga kasvatame oma eetilist karakterit, iga halva teoga hävitame seda. Aristotelese sõnul peab meil olema esmalt kalduvus loomutäiusele, kalduvus armastada seda, mis on kaunis, ja jälestada seda, mis on madal.
Ausust, sõnapidamist, õiglust, heatahtlikkust, abivalmidust ega eneseväärikust pole meile otse sünnipäraselt kaasa antud. Maie Tuuliku sõnul saab inimene inimeseks alles kasvatuse kaudu – mõistust haritakse ja iseloomu kasvatatakse. Kui jätame mõistuse harimise kõrval unarusse iseloomu vormimise, on tulemuseks viltukasvanud inimene. Seega on kasvatusel kultuuriline ülesanne – see on elu vormimine vaimsete väärtuste juhatusel ja nende edasiandmine põlvest põlve. Nii hoolitseb kasvatus traditsiooni säilitamise ja jätkamise eest, kujundades samas uut põlvkonda nõnda, et see oleks võimeline väärtusi koondades ja luues ühiskonda uuendama.
Ehkki laps sünnib siia ilma oskusteta, on tal suurepärane võime õppida. Kuid elu suured küsimused õige ja vale, hea ja halva kohta ei sünni ega saa vastuseid iseenesest, lapse ja noore areng pole võimalik ilma täiskasvanuga suhtlemata. Meie kultuuri eelmistel ajajärkudel hinnati kõige rohkem silmapaistvate hingeliste omadustega inimest. Ka õpetaja ei olnud ainult teadmiste jagaja; tema ülesanne oli edasi anda teatud inimlikku suhtumist ja mõtteviisi. Lapsed jälgivad ja matkivad ning täiskasvanu käitumine, nii hea kui halb, mõjutab nende iseloomu arengut. Seetõttu on vaja ka täiskasvanul korrastada oma teod ja käituda oma sõnade järgi. Tutvustades lastele voorusi, nõnda et neil oleks teatud iseloomuomadusi võimalik mõtestada kui taotlemist väärivaid ja pingutust nõudvaid eesmärke, peame juhtima tähelepanu ka sellele, et oma iseloomu arendamine ei ole lihtne ülesanne, vaid töö kogu eluks.
Lood on saatnud inimkonda ajast aega
Narratiivide abil on vahendatud üldinimlikke kogemusi, talletatud teadmisi, kujundatud väärtusi ja mõtestatud ümbritsevat maailma. Lood on leidnud kajastamist kunstis, kirjanduses ja muusikas – toimides identiteedi ja kultuurilise järjepidevuse kandjatena. Kõlbeliste lugude jutustamine on ammu tuntud ja aastatuhandeid kasutatud kasvatusmeetod, mis kujundab lapse arusaama iseendast, teistest inimestest, kogu ümbritsevast maailmast ning inimeseks olemisest üldse. Lugude jutustamise ja sellele järgneva arutelu kaudu on võimalik aidata lastel ka voorusi omaks võtta ning praktiliselt rakendada. Head lood on otsekui uksed paremasse ja puhtamasse maailma ning julgustavad kuulajaid vooruste poole püüdlema.
Ma tuginesin oma töös teadmistele, mida on avastatud ja sõnastatud enne mind, ning olen tänulik kõigile, kes on ees läinud ja jätnud enesest maha järgimist väärivad jäljed. Ometi ei piisa kõigi nende asjade teadmisest, vaid on vaja teele asuda.
Aus õpilane
(See juudi lugu õpetab, et usk juhib meid vooruste juurde.)
Ükskord otsustas rabi panna proovile oma õpilaste aususe. Niisiis kutsus ta nad kokku ja esitas küsimuse: „Mida sa teeksid, kui sa kõnnid mööda teed ja leiad järsku maast rahakoti, mis on raha täis?“
„Ma viiksin rahakoti selle omanikule tagasi,“ ütles esimene õpilane.
„Hmm, tema vastus tuli nii kähku, et see paneb mind mõtlema, kas ta tõesti toimiks sel moel,“ mõtles rabi.
„Ma jätaksin rahakoti endale, kui keegi ei näinud, et just mina selle leidsin,“ vastas teine õpilane. „Ta räägib ausat juttu, kuid tal on kuri süda,“ ütles rabi endamisi.
„Hästi, rabi,“ ütles kolmas õpilane, „ausalt öeldes arvan ma, et mul oleks kiusatus see raha endale jätta. Niisiis ma palvetaksin, et Jumal annaks mulle jõudu kiusatusele vastu seista ja teha seda, mis on õige.“
„Ahaa!” mõtles rabi. „Siin on inimene, keda ma võin tõesti usaldada.“
Küsimused ja ülesanded:
1. Mida küsis rabi oma õpilastelt?
2. Mida ta oma õpilaste kohta teada sai?
3. Kujuta pantomiimina, et sa kõnnid mööda teed ja leiad järsku maast rahakoti, mis on raha täis, ning otsusta ise, kuidas sa käitud?
4. Milline vanasõna selle loo kohta sobiks:
a) Töö kiidab tegijat.
b) Jagajale jäävad näpud.
c) Aus nimi on kallim kui kuld.
5. Mis sa arvad, miks oli rabi oma õpilaste aususest huvitatud?
6. Kujuta ette, missugune oleks elu maailmas, kus kõik inimesed oleksid ausad või kus ükski inimene poleks aus?
7. Mida võime sellest loost õppida?