Milline ├Áiguskorraldus kehtib kristlastele? II osa

10/2010 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Algus Teekäijas 9/2010

Mis puudutab Jumala kaht suurt lepingut, siis nende ilmutamise kesksete kohtade järgi on nad Piiblis tuntud kui Siinai leping ja Kolgata leping. Heebrea kirja autor nimetab neid aga lihtsalt esimeseks ja teiseks lepinguks (vt Hb 8:7). Jeesus nimetas teist lepingut uueks lepinguks (vt 1Kr 11:25). Esimene leping on seotud ühe rahvaga, teine on mõeldud kogu inimkonnale. Kui vaadata Siinai lepingu tekste, siis on näha, et see tegeleb ainult siinpoolse eluga. Mis surmajärgselt sünnib, selle kohta ei ole midagi öeldud. Seda on näha nt lepingu karistussätetes (vt nt karistusseadused 3Ms 19j). Ka adamiitlikus seaduses ei ole midagi enamat öeldud (vt 1Ms 2:17). Paulus ütleb kokkuvõtvalt: "seadus valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab" (Rm 7:1). Üldse on Vanas Testamendis üksnes kaudseid vihjeid surmajärgse elu võimalikkusele. Koguja küsib kahtlevalt: „Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla? " (Kg 3:21) Seevastu teise ehk uue lepingu kehtivus ulatub surmajärgsesse olukorda (vt nt Jh 6:40.44; 1Kr 15:20jj).

Kogu Jumala poolt antud elukorralduse juures on väga oluline, et Jumal soovib selle kõigega inimestele head (vt nt 1Ms 1:28; 2Ms 20:2; Jh 3:16). Enne, kui Jumal inimestelt midagi ootab, on ta neile juba head teinud. Ja neile, kes Jumala poolt antud elukorralduse omaks võtavad, neile kuulub Jumala soosing (vt nt 5Ms 28:1jj). Kuid teisalt nii Siinai lepingu seaduse kui ka adamiitliku seaduse eiramine toob oma tagajärjed. Kõige raskemaks neist on surm. Ütlust: "sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema" (1Ms 2:17), võib ka ümber sõnastada „sest päeval, mil sa keelust üle astud, pead sa surma surema!" Adamiitliku seaduse tõsidust näitab veeuputuse lugu (1Ms 6-8).

Nii lepingute kui ka seaduste juures on väga oluline ajalooline kontekst, nende suhe oma ajastuga, nende rakendamine ja kirjeldamine omas ajastus. Tegemist ei ole staatiliste suurustega. Piiblist on näha, kuidas Siinai lepingust arusaamine ja rakendamine muutus. Esines ka tagasilööke, nt Miika ja leviidi lugu Km 17, mille kokkuvõtteks on öeldud "igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli" (Km 17:6). Hiljem püüti juutluses igati jälgida, et seadusandluse pärimusliin ulatuks Mooseseni, et oleks tagatud Siinai lepingu vaimsus ja mõte. Seda näitab arusaam, et "Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid" (Mt 23:2). Ka Uus Testament kajastab Kolgata lepingu mõistmist ja selle rakendamist oma ajastu kontekstis. Kristluse levik, eriti paganakristluse teke, nõudis selle kõige uutes oludes lahtimõtestamist, uutes seostes kirjeldamist. Seejuures pidid säilima lepingu olemus ja tuum.

Erinevate õiguskordade omavahelisi suheteid ilmestab alljärgnev skeem.

Skeem: 16_tunnetushorisont

Jumala poolt ilmutatud õiguskorra aluseks on Jumala tahe. Põhiliselt jääb Jumala tahe inimese tunnetushorisondi taha. Jumala tahet võib tunda ilmutuse alusel, aga selle kohta võib teha järeldusi ka väga mitmekülgsete religioossete kogemuste alusel. Piiblis väljendatu põhjal võib Jumala tahtes eristada üldist õiguskorda inimestele, esimest ja teist lepingut. Oma ajastu kontekstis on need mõistetavad kui adamiitlik seadus, Siinai leping ja Kolgata leping.

Adamiitlik seadus on kõigi inimeste jaoks. Selle erinevaid ütlusi ja sätteid on leida kõikide kultuuride ja religioonide juures. Siinai leping on leping Iisraelile, seda kirjeldab Toora ja uurib Vana Testamendi teoloogia. Kolgata leping on leping kõigile, lepingut kirjeldab Evangeelium ja uurib Uue Testamendi teoloogia.

Nimetatud õiguskorraldustes kajastuvad nii elu üldised kui ka religioossed suhted. See, kuidas inimene neid õiguskordi mõistab ja kirjeldab, ei kata nende kogu olemust ja sisu. Nad vajavad jätkuvat lahtimõtestamist. Need on olemuslikult seotud konkreetse eluolulise looga. Sellega tegeleda on teoloogia üks oluline ülesanne. Õiguskorralduse mõistmine ja sõnastamine toimub ajaloolises kontekstis, seetõttu on sõnastuste sarnasus ja sõnastuse vähemalt osaline ülevõtmine ümbritsevast elust (nt kodukorrad) täiesti mõistetav. Seejuures tuleks kindlasti eristada lepingust tulenevaid õigussätteid ühiskonna tavadest, inimeste pärimustest või muudest inimeste otsustest. Neil on erinev õiguslik tähendus. Kuna nii adamiitlik seadus kui ka mõlemad lepingud väljendavad Jumala tahet, siis on loomulik, et neis on omavahelist kattuvust. Kuid see ei tähenda vastava õiguskorra ülevõtmist. Adamiitliku seaduse ja esimese lepingu ajutine iseloom ei tähenda, et Jumal neid mingil ajal tühistaks (vt Jeesuse ütlust Mt 5:17j), vaid et need kehtivad ainult kuni inimese surmani.

Piiblist on näha, et Jumala kaugem eesmärk oli teine leping, st et nii adamiitlik seadus kui ka esimene leping olid antud pidades silmas teist lepingut, mis haarab endasse kogu inimkonna ja mille kehtivus ületab surma piirid. Piibli olulised prohveteeringud suunduvad sellesse. "Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu" (Jr 31:31jj). Seda toetab Jumala tõotus Aabramile (1Ms 12:1-3). Sellele viitab ka Paulus (Gl 3:17j). Ta ütleb lausa: "Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi" (Gl 3:19).

Nagu öeldud, toob ka uus leping endaga kaasa korrastatud suhted ja õiguskorra. Kuna see haarab endasse kõikide aegade kõik rahvad nende erinevate kultuuride ja olukordadega, siis on mõistetav, et paljude konkreetsete sätete asemel – nii nagu see oli Siiani lepingu puhul – esitab evangeelium üksnes üldised printsiibid. Ühtlasi võib öelda, et evangeelium on jumaliku autoriteediga sõnum uuest ehk Kolgata lepingust ja lepingu osaks olevast seadusandlusest.

 

Piiblis väljendatu põhjal võib Jumala tahtes eristada üldist õiguskorda inimestele, esimest ja teist lepingut.

.