7-8/2010 Aare Tamm, Ridala baptistikoguduse pastor
Nii oli pealkirjastatud üks Suvefestivali seminaridest, mis toimus Kalju palvela saalis ja mida vedas Aare Tamm. Kaaslasteks grand old ladies: Teisi Remmel ja Liivia Kaustel, mõlemad Olevistest. Sissejuhatuses tõdes Aare Tamm, et ta on elus esimest korda naiskonna kapten.
Kõigepealt pidime kõik tunnistama, et selles eas on tõesti aeg kiire minema. Nii kui jaanipäev läbi, hakka aga jõulukinke otsima... Aastad lähevad nagu linnutiivul.
Miks 63+? Eks see ole nii nagu metsas „plusspuudega". Need on parimad, hästi laasunud puud. Need jäävad lageraie langile kasvama, et anda väärt „järglasi". Nii on ka inimesed 63 ja vanemad kui plusspuud, kes annavad edasi Jumala poolt kingitud elutarkust ja kogemusi.
Esmalt saadi auväärt seltskonna ees istuvate inimestega tuttavaks. Õde Teisi Remmel on eluaegne meditsiinitöötaja ja ka suvefestivali meditsiinilise abi korraldaja. Meie Liidus teeb teda veelgi tuntumaks ehk tema vennapoeg Meego. Nii nagu eluaegset lastetöötegijat Liivia Kaustelit teeb tuntumaks tema kuulus poeg Lehari oma taktikepiga. Ja paljud need Aare Tammegi nii väga tunnevad? Aga poeg Erki on üldtuntud. Ka selliseid muudatusi tähendab 63+.
Koosolijate ees istuv kolmik andis aru, mis nad on oma elus teinud ja mida teevad. Ja seda kõike Jumala Sõna pandud raamides: „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!" (Kg 11:6). Seega ei tähenda 63+ mitte rahulikku äraolemist, vaid usinat külvamist.
Küsimus „Milleks peab valmis olema teatud ea saabumisel?" polegi lihtne. Oma elu saavutusi ja tehtud tööd vaagides võib jääda asendamatuse tunne. Kuid asendamatuid ei ole. Peab olema valmis loobuma juhtpositsioonist ja tõsiselt vaagima oma jõudu. Seda ühelt poolt. Teisalt: mida teha siis, kui asendajat ei ole? Väike maakogudus ei tõmba kergelt ühtegi noort töötegijat. Palka ei suudeta maksta. Elu ja töötingimused on enam kui tagasihoidlikud. Peale selle on tarvis ka peret üleval pidada. Samas pole eakal töötegijal siin probleeme. Pension jookseb ja kodu on ammu rajatud. Kuid ka linnas võib mõni eakas töötegija olla mures, sest asendajat pole kusagilt võtta. Mis siis muud üle jääb, kui töötada edasi nii kaua, kui Issand jõudu ja päevi kingib. Palusime eakate töötegijate eest. Allakirjutanul oli tunne, et Issand ise patsutas eakatele töötegijatele õlale ja julgustas edasi astuma.
„Kas Jumal kasutab ainult noori või milline potentsiaal on vanema ea koguduseliikmetel?" Eakate võimalus on teha lastetööd. Ja seda tehakse ka, kuid noortetöö on ikkagi noorte endi pärusmaa. Vanad ei saa noorte tänapäevasest keelestki aru, muust rääkimata. Kuid eakatetööd on kindlalt eakatel edukam korraldada. Näiteks Läänemaa Kristlik Pensionäride Ühing Eelim on oikumeenilise ühendusena juba üle 10 aasta populaarsust kogunud. Mõnele eakale on see ainsaks Jumalasõna kuulamise kohaks. Lisaks sellele on mitmed inimesed ühingu kaudu leidnud Issanda ja sellega koos ka endale sobiva koguduse.
Viimane küsimus oli: „Kuidas hoida tasakaalu ajaloo ja tuleviku vahel?" Kõige täpsema vastuse leidsime apostli tõdemusest: „Ma unustan kõik, mis on taga ja sirutan eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses." (Fl 3:13-14). Seega loorberitele puhkama jääda ei ole õige. Töötame edasi.