Vastab Karita Kibuspuu IV

12/2013
Kuidas tulla perekonnas toime jõulueelse ja -aegse kiiruse ning kõrgete ootustega?

Esimese sammuna on mõistlik võtta korraks aeg maha ning vaadata üle oma ootused: mida jõulud minu jaoks tähendavad ning kuidas seda kõige olulisemat kõige paremini välja elada? Mõnikord aitab oma ootuste paberile või arvutisse välja kirjutamine eneses paremini selgusele jõuda.

Kui ootused on sõnastatud, tasub neile otsa vaadata ja mõelda, kas tegemist on meie tõeliste ootustega või oleme need kusagilt pärandusena kaasa saanud (nt lapsepõlvekodust saadud ettekujutus kohustuslikult lookas pidulauast). Mõni vana traditsioon võib olla nii südantsoojendav ja emotsionaalselt väärtuslik, et tahaksime selle omakorda järgmistele põlvkondadele edasi anda.

Järgmise sammuna tuleks hinnata, kas tegemist on realistlike või ebarealistlike ootustega. Meie peas võib ju olla pilt lumevalgetest jõuludest ja igatsus sellest, et kõik pereliikmed sõidavad jõuluks koju või siluvad sirgeks sassis suhted, kuid kahjuks (või õnneks) ei ole meie kätte antud kontrolli ilmastikutingimuste ja teiste inimeste suhete üle. Samuti ei ole keegi meist igiliikur, meie jõu- ning ajavarudel on üsna selged piirid. Kõike, eriti veel täiuslikult, ei suuda üksinda korraldada ükski inimene.

Kui meie ootused puudutavad teisi inimesi (pereliikmeid, sugulasi, sõpru), on mõistlik oma ootusi aegsasti nendega jagada. Konkreetsed soovid tuleb vormistada kokkulepeteks (nt kas sina saaksid perekondlikul pidusöögil jagada lühikese sõnumi Jeesuse sündimisest; ...proovida vennaga ära leppida; ...juhatada jõululaulude ühislaulmist; ...küpsetada jõululauale kringli?). Niisama mõtte õhku visanutena ei ole meil mingit alust hiljem kellelegi näpuga näidata (peale iseenda).

Küsi ja kuula ära ka teiste lähedaste igatsused ja nägemus jõuludest. Kas ühisesse jõulupilti on võimalik liita midagi igaühe ootustest? Hea oleks, kui kõik pereliikmed tunnevad, et nendega on arvestatud ja kelleltki ei oodata midagi üle jõu käivat.