12/2014
Vastab Karita Kibuspuu
Kui ma istun jumalateenistusel ja tunnen, et seal toimuv ei kõneta mind, kas see tähendab, et olen Jumalast kaugel ning pean meelt parandama?
Kindlasti ei tähenda kogemus, et konkreetne jumalateenistus meid ei kõnetanud, automaatselt seda, et me oleme Jumalast kaugenenud. Me oleme inimestena väga erinevad ja meid kõnetavadki väga erinevad asjad väga erineval viisil. Mõned meist märkavad Jumalat kergemini teistes inimestes, teised aga vaikses muusikas või vaimulikus mõtiskluses. Ka argipäeva erinevatel hetkedel võime vajada isesuguseid osadusviise: kui nädal on olnud tulvil intensiivset suhtlemist, igatseb meie vaim kohtuda Jumalaga keset vaikust ja rahu; olles veetnud palju aega üksinduses, igatseme suhtlemist kaaskristlastega ning aktiivset koguduslikku osadust. Seega on oluline esmalt endasse vaadata ja küsida, mida ma ootan? Missugust kõnetust mu vaim praegu kõige rohkem vajab? Tähtis on õppida iseennast mõistma ja ära tundma, millised on meie vajadused erinevatel eluhetkedel.
Lõpuks koosneb iga meeskond, kes jumalateenistusi planeerib ja läbi viib, ikka ja ainult inimestest, keda samuti kõnetavad erinevatel päevadel erinevad asjad. Korraldada jumalateenistus, mis vastab võimalikult paljude koguduseliikmete vajadustele, on tõsine väljakutse. Kõikide inimeste ootustele ühekorraga ei olegi võimalik vastata. Siiski on mõned sügavad ja universaalsed igatsused, mida me kõik inimestena tunneme. Me kõik igatseme kogeda, et me oleme väärtuslikud ja vajalikud ning et me kuulume kusagile. Ennast taaskord läbikukkununa tundes vajame andestust, Jumala armu ja armastuse kogemist. Võimalus tulla kurva südamega armastava Jumala ette ning isikliku kogudusliku osaduse kogemine teenistusel ja selle järel on momendid, mille puudumist inimesed väga teravalt tunnetavad.
Meil kõigil on häid aegu ja päevi, mida me nimetame kehvadeks. Õnneks võime igal päeval toetuda Jeesuse sõnadele: "Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni" (Mt 28:20).