01/2017
Küsimus 1: Olen juba tükk aega minemas läbi mingisugusest „keskea-eelsest kriisist” ja ei tea enam, mida oma eluga ette võtta, kuhu aega panustada, kelleks saada. On teil nõuannet, mida ette võtta?
Kriis kuulub inimeseks olemise juurde. Nii psühholoogiliselt kui ka usuliselt toimib areng sageli läbi kriiside. See tähendab, et eneseotsing, ka sisemine segadus, on teeks uute lahenduste ja selgusteni. Probleemiks saab see siis, kui kriis kestab kaua, ei lahene, muutub emotsionaalselt pärssivaks, segab otsuste vastuvõtmist ja suhteid teistega.
Teatud vanusele on omased teatud liiki kriisid. Näiteks hilisteismelise ja vara täiskasvanu iga peaks andma üldise vastuse küsimusele, kes me oleme. Kuni keskeani toimub meie eneseleidmine saavutuste, rolli ja positsiooni kaudu. Keskeast alates süveneb inimene rohkem iseendasse ja leiab ennast pigem sisevaatluse kaudu.
Küsimused, mida oma eluga ette võtta, kuhu panustada ja kelleks saada, on tõsised küsimused. Keegi teine ei saa nendele vastata. Nende vastusteni jõudmiseks on tarvis aega. Vastuse otsimise protsess on pidev kellekski saamise protsess.
Julgen siinkohal anda kaks soovitust. Esiteks ei pea nendele küsimustele vastuseid üksinda otsima. Usun, et palve ja Jumalalt selguse otsimine aitavad siin palju. Samuti on hea, kui neid teemasid saab arutada usaldusväärse ja kuulamisvõimelise inimesega. Südamelt ärarääkimisel on see omadus, et see toob hinge ja mõtetesse selguse.
Teiseks arvan, et meil kõigil on oma võimed, mida me saame arendada ja rakendada. Sageli võib eneseotsingute raskusi põhjustada soov olla keegi teine. Ausus iseenda ees, oma isikupära mõistmine ja arukas rakendamine on teeks iseenda poole.
Küsimus 2: Kui oluline peaks olema usklikule inimesele välimus ja selle eest hoolitsemine, või see on iga inimese puhul suhteline?
Inimese välimus on osa meie minast. On huvitav, et inimeste hoolitsus oma välimuse eest ulatub täielikust hoolimatusest haiglase ülehoolitsuseni. Enamus meist jääb kusagile nende äärmuste vahele.
Psühholoogiauuringud on näidanud näiteks seda, et kultuurinormide kohaselt ilusat inimest peetakse usaldusväärsemaks kui inetut inimest. Esmakohtumisel märkame suhtluspartneri riietuse kohasust ja puhtust. Ebakohane riietus ja räpakas välimus kutsuvad esile pigem tõrjuva reaktsiooni.
Kasvasin kodus, mille suhtlusringkonnas oli arusaamine, et usklik naine ei meigi ega kanna kõrvarõngaid. Kui üheksakümnendate alguses läksime perega USA-sse, kohtasime kirikus hoolikalt ja põhjalikult meigitud daame. Nende loogika oli, et Jumala ees peame olema nii hoolitsetud, kui võimalik.
Arvan, et usklikena on see tähtis, kuidas me välja näeme. Kui me tahame elada pühitsuselu, järgida Kristust, saada tema sarnaseks, jagada rõõmusõnumit päästmisest, siis need ilusad asjad peaksid paigutuma ka ilusasse vormi.
Hädad algavad sealt, kus vorm nõuab aega ja tähelepanu, kuid sisu pole. Ainult välise ilu rõhutamine ilma teadmiste, arutlusvõime ja hingerikkuseta on vaid tühipaljas edevus. Iludusvõistlusena toimiv jumalateenistus pole jumalateenistus, vaid iludusvõistlus.
Kui sisu on paigas, küll ka siis vorm tuleb järele. Minu arvates on hoolitsetud, maitsekas ja kohane välimus märgiks sisemisest rikkusest.
Kui teil on küsimusi, millele soovite samamoodi vastust, siis saatke need julgelt aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja need saavad omakorda juba jumalakartlikele psühholoogidele edasi saadetud – ehk isegi järgmises Teekäija numbris vastatud!