Noppeid minu isa, Uudo Rips'i kirjadest

11/2018 16 1isa syles
Maarja Vardja, helilooja ja dirigent

Kui oskaksin õppida lugema kogu loodu raamatut, siis arvan, et leiaksin igalt poolt Looja allkirja. Eesti keeles väljenduks see allkiri kaheksa tähega: ARMASTUS. (U. Rips)

Mul on kodus üks kallis kirjapakk. Kirjad isalt.
Alates sellest ajast, kui mu armas isa on üleval taevakodus, on mul nende kirjadega natukene keerulised lood. Aeg-ajalt olen nendele ikka pilgu peale heitnud, aga see on lõppenud alati üheselt – mul silmad märjad ja kurgus nöörib ja pitsitab. Ühest küljest selline puhas, siiras igatsus, aga teisest küljest ikka veel selline... valus kripeldus.
Mu isa Uudo oli väga vitaalne, tundliku tajuga, säravate silmade, kuldsete käte ja hea südamega töökas mees! Kusjuures eriti hea huumorimeelega, teate küll, selline, kelle suunurgas mängleb naeratus. Ja lisaks oli ta väga sõnakuulelik ka, sest soostus minu nurumise peale laulusõnu kirjutama!
Jumal oli talle andnud anderikkust mitmel alal – tal oli hea suhe etnograafia, fotograafia, maalikunsti ja muidugi metallehistööga. Tal oli tehnilist taipu ja samuti tundis ta ehituskunsti.
Isa arutluste varasalved olid väga laiahaardelised ja avatud mõtlemisega. Ta kandis oma kirjades mu ette elu olulisemaid tähelepanekuid ja tarkuseteri – nagu kuldõunad hõbevaagnal!

Loe edasi: Noppeid minu isa, Uudo Rips'i kirjadest

Kured naasevad kodumaale

02/2018 23 kurepere
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Samal ajal kui Eesti tähistab oma sajandat sünnipäeva, naasevad kodumaale Kured. Ei, mitte need linnud, kelle lahkumisega kaasnevat rahvasuu järgi kurjad ilmad, vaid täiesti tavalised ja omad inimesed – Ingmar ja Rebeka lastega.

Kui asju koos Jumalaga teha, saab hakkama.

Nii Ingmar kui Rebeka sündisid paljulapselises perekonnas. Ingmar oli oma pere viiest lapsest viimane ja Rebeka seitsmelapselise pere esmasündinu. Mõlemad said kristliku kasvatuse osaliseks ja võtsid iseenesestmõistetavalt, et kui nad peaks kunagi oma perekonna looma, siis palju lapsi oleks normaalne. Nii juhtuski.

Loe edasi: Kured naasevad kodumaale

Eleri ja Valdur vastavad V

12/2017 22 psyhholoogid

Mu teismeline poeg jäeti just maha ja ta on väga kurb. Mis ma saan teha, et ta jälle rõõmus oleks?

ELERI: Kõik, mis toimib ühe inimese puhul kaotusvalust ülesaamiseks, ei pruugi toimida teise puhul. Küll aga on mõningad viisid, mille seast valida, kuidas oma lähedasele toeks olla.
Kõigepealt võiks palvetada oma poja pärast. Seejärel võiks palvetada Jumalalt tarkust, kuidas olla toeks. Vanemad tahavad tihtipeale hakata lastele nõu andma ja neid õpetama. Enne tagasiside andmist on oluline tähelepanu andmine. Olge lapse jaoks olemas. Andke talle teada, et olete valmis kuulama, hinnanguid ja lahendusi pakkumata. Arvan, et on oluline, et laps tunneks, et tal on usaldusväärne isik, kellele oma murest vabalt saab rääkida. Mõnel lapsel on väga raske istuda maha ja hakata rääkima, vaja on tegevust. Tehke koos pojaga midagi toredat. Võib-olla lähete koos sööma või lähete koos sportima, mille kaudu kaob tähelepanu ära murelt ja sellest rääkimine võib tulla loomulikumalt. Lapse jaoks võib oluline olla ka, kui ta saab teiega koos olla, ilma rääkimata, nt kinos või kodus diivani peal. Kui laps on saanud lihtsalt olla sellisena nagu on, rääkida oma mõtetest, siis võite küsida, kas ta tahaks kuulda teie arvamust. Ja see on koht, kui on võimalus rääkida iseenda või kellegi teise kogemustest purunenud suhetega, armastusest ja andestusest ning kuidas see olukord võib muutuda. Öelda, et need tunded, mida ta tunneb, on normaalsed. Anda pojale mõista, et ka tegelikus elus parandab haavad aeg. Tuleb anda pojale aega ja lasta tal need tunded n-ö ära tunda, et saaks toimuda tervenemine. Kannatlikkust ja lootust teile mõlemale!

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad V

Vastab Karita Kibuspuu II

04/2017 24 karita kibuspuu 1

Kui su õed ja vennad on ka täiskasvanuks saanud, kuidas minna siis eluga edasi? Ei ole enam seda lapsepõlve või laste kodutunnet.

Pereliikmete vahel valitsev lähedustunne ei pea olema piiritletud konkreetse aja või kohaga. Ka siis, kui õed-vennad kasvavad suureks ning lahkuvad kodust, võivad nad jääda üksteisele lähedaseks ja oluliseks. Lähedust aitavad hoida ja kasvatada üksteise eludega kursis olemine ning siiras ja avatud suhtlemine. Kaasaegne tehnika võimaldab kallite inimestega rõõme ja muresid jagada ka teiselt poolt maakera. Märksõnadeks ei ole siin niivõrd aeg ja koht, kui ausus ja avatus.

Kui on tekkinud tunne, et õed-vennad on kuidagi võõraks jäänud, võib alustada lihtsast telefonikõnest. Oluline on rääkida teineteisega „päris” asjadest, sellest, kuidas tegelikult läheb ja millised on antud eluhetke väljakutsed. Lähestikku elavatel õdedel-vendadel on võimalus ka regulaarselt näost näkku kokku saada – mitte ainult siis, kui perekondlikud tähtpäevad või mured seda nõuavad. Kindlasti tasub pereliikmetele öelda, kui palju nad meie jaoks tähendavad – see on väga oluline tõde, millest me keegi ei tahaks ilma jääda.

Loe edasi: Vastab Karita Kibuspuu II

Eleri ja Valdur vastavad IV

03/2017 18 psyhholoogid

Tere, mure selline, et oleme abielus juba 8 aastat ja koos elanud 10 aastat. Meil on 3 toredat last (17, 12 ja 5aastane), kuid nüüd on olukord halvaks läinud. Viga on minus rohkem kui naises, kuna olen nii kontrolliv ja armukade. Kui me omavahel rääkima hakkame, siis ta ütleb, et tal on sein ees jne. Ma ei oska tal kuidagi tundeid uuesti üles soojendada ja teda õnnelikuks teha. Naine ütleb, et tal on tunnete asemel must auk. Äkki oskate meid aidata, et abielu päästa.

VALDUR: Esiteks pean mainima, et olete olnud väga tublid, kui olete koos 8 aastat abielus olnud ja selle jooksul kolm last üles kasvatanud, see on hea saavutus! Abielu võib olla väga suurepärane, aga liigne kontrollivus ja armukadedus tekitab kindlasti suhtes raskusi. Samas on tihti veelgi suurem probleem see, et inimesed ei saa ise aru, et nad on liiga kontrollivad või armukadedad. Probleemi eitamine tähendab, et sellega on praktiliselt võimatu tegeleda. Seega on hea näha, et oled mõistnud enda raskuskohti, ja tunnistad, et on vaja abi. See on esimene samm probleemi lahendamiseni ja hea suhte taastamiseni.
Kui suhet alustasite, siis oli midagi, mis teid mõlemaid teineteise juures köitis, meeldima ja armuma pani. Aja jooksul inimesed muutuvad. Meie harjumused, käitumismustrid ja ootused võivad muutuda ja armumine saab otsa. Usun, et tänapäeva ühiskonnas aetakse pidevalt segi armumine ja armastus. Tunded tulevad ja lähevad, aga armastus on midagi enamat kui keemiline reaktsioon ajus. Armastus on otsus, mida toetavad teod ja saadavad tunded. Piiblist me leiame, mis oli suurim armastuse otsus inimkonna ajaloos. See oli Jeesuse otsus surra kõikide inimeste eest, sest ta armastas meid nii väga (Jh 3:16).

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad IV

Vastab Karita Kibuspuu

02/2017 20 karita kibuspuu
Karita Kibuspuu

Mu lapsed on jõudnud varateismeikka ja kõik, mida ma soovin on, et ma ise oleksin teismeline, ehk siis ei peaks tegelema nende kasvatamisega. Soovitusi?

Teemapüstitusest ei selgu, mis täpsemalt muret teeb. Nii on keeruline konkreetseid soovitusi jagada.
Esmalt kutsuksin lapsevanemat endasse vaatama ja võimalikult täpselt sõnastama, mis on see, mis talle lastega seoses muret valmistab ning mille eest ta igatseb põgeneda.
Seejärel julgustaksin oma mõtteid-tundeid kaaslapsevanemaga jagama (igal lapsel on nii ema kui isa, seda ka siis, kui nendega enam koos ei ela). Kui see aga võimalik pole – näiteks on kaasvanem juba igavikus – tasub nõu pidada spetsialistiga, nt psühholoogi, terapeudi või sotsiaalpedagoogiga.
Loomulikult võib ka tutvusringis või koguduses jagada oma muret mõne sümpaatse vanemaga, kellel on samavanuse lapse kasvatamise kogemus. Samas peab neilt nõuküsimisega olema ettevaatlik, sest probleemid võivad olla küll sarnased, kuid lapsed ja asjaolud on sageli väga erinevad.
Tasub teada ka seda, et igasugune käitumine kannab endas mingit sõnumit. Üheks teismeea märksõnaks on keeruliste ja vastuoluliste emotsioonide kogemine, seoses arenguliste muutustega.

Loe edasi: Vastab Karita Kibuspuu