11/2013 
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Mul on kahju lastest, kes mardilaupäeval õue külmetama jäetakse. Hirmust üle saades vajutavad nad järgemööda uksekellanuppe ja ootavad. Enamasti jääb uks suletuks. Vahel lüüakse see laste kirjuid nägusid nähes pauguga kinni. Seda õnnelikumad ollakse, kui lapsed lahkelt vastu võetakse ning õpitud laulude ja esitatud mõistatuste eest ohtralt tasu antakse. Lugusid nendest õhtutest räägitakse aasta läbi. Kauemgi mäletatakse. Meenutatakse häid, aga ka kurje inimesi. Nii lihtne see laste silmade läbi ongi.
Inimeste siirus ja asjatundlikkus ei taga veel tõrgeteta koostööd ja tulemusteni jõudmist.
Sõitsin hiljuti koos ühe omavalitsuse volikogu vastvalitud liikmega. Kas usute, et on olemas inimesi, kes kandideerivad üdini idealistlikel kaalutlustel? Minu reisikaaslane oli üks niisugustest. Neid ei huvita töökoht linnavalitsuses. Neil on oma töö, mida nad armastavad. Neid ei huvita võim, et väänata asju endale kasulikus suunas. Nad tunnevad muret oma kodukoha arengu pärast. Seepärast võivad nad olla vahel üpris kirglikud, nagu ka minu reisikaaslane. Nad muretsevad laste lasteaiakohtade ja õpetajate taseme pärast koolis. Nad on veendunud, et omavalitsus peab tagama ettevõtjatele keskkonna, kus saab äri ajada. Need inimesed loovad töökohti. Nad hindavad puhast keskkonda. Nad eeldavad, et igapäevatoimetused peavad saama kodukohas kenasti aetud – tänavad olgu korras ja valgustatud, linnavesi puhas, arstiabi mõistlikult kättesaadav, ametnikud sõbralikud ja asjatundlikud. Ausalt öeldes, just sellistest siirastest ja lihtsatest aruteludest, kus probleemid oleksid isiklikult läbitunnetatud ja lahtimõtestatud, tundsin üleriigiliselt edastatud valimisdebattides puudust.
Muidugi ma pisut ka idealiseerin. Inimeste siirus ja asjatundlikkus ei taga veel tõrgeteta koostööd ja tulemusteni jõudmist. Kodudeski läheb laste ja vanemate või abikaasade vahel tuliseks, kui küsimuse all on kõigi jaoks olulised teemad. Mida teha esmalt ja milliste kulutustega – kõik see vajab kannatlikku läbiarutamist peres ja koguduses, aga ka vallas ja linnas. Siinkohal on tähtis meenutada ühiseid väärtusi. Avatus ja heatahtlikkus võiks ju olla üks neist.
Võib-olla see mardipäevajutt polegi nii asjasse mittepuutuv. Aastate pärast ei pruugi meil meeles olla, kui palju meist keegi kommi sai. Küll on aga meeles inimesed, kellega kohtumist me ei kahetse.