06/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Kui Jeesuse populaarsuse kasvuga hakkasid rahva arvamused tema suhtes lahknema, siis tegi ta oma jüngrite ringile – tulevase koguduse alusele – väikese gallupi: "Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?"
Levivad vaated võeti kiiresti kokku: "Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist." Need vastused veel ei ütle, kes Jeesus on, vaid püüavad teda üksnes senituntuga võrrelda.
Piibel räägib kaljust, aga jutustab samas inimesest.
Oma jüngritelt ootas Jeesus enamat. Peetrus ütles selle välja: "Sina oled Messias, elava Jumala Poeg." Jeesus vastas, et selle selguse on Peetrus saanud taevast. Samas vastas see Peetruse kogemustele, kohtumistele, imedele, mida ta Jeesuse juures oli näinud. Siimon oli olnud lihtne kalur ja tema maailmaks Galilea järv. Seal töötati öösel, päeval puhati. Nii kogu elu – kuni tuli Jeesus, kelle kutse peale ta kaasa läks. Nüüd kõnetab Jeesus teda: "Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse."
Tihti kogeme, kuidas pind meie all kõigub, kindlustunne kaob, elu põhiväärtusedki varisevad.
Isegi koguduse keskel võib levida käegalöömine: mida suudame meie selles murede maailmas?
Piibel räägib kaljust, aga jutustab samas inimesest. Jeesus ehitab oma koguduse lihtsale inimesele, mitte mõjukusele, rikkusele, haridusele, kuulsusele, avalikule arvamusele, isegi mitte isiklikule juhtimisvõimele.
Me puutume sageli kokku arvamusega, mis ütleb Jeesusele jaa – Kristusele kui Jumala Pojale ei, Jeesusele jaa – kogudusele ei, religioonile jaa – isikulisele Jumalale ei. Kristlaseks olemine sõltub aga praegu ja tulevikus iga uskliku isiklikust suhtest Jeesusesse Kristusesse. Niisiis kujuneb Jeesuse küsimus, mille ta esitas oma jüngritele, meilegi üha olulisemaks.
Koguduse jõud sõltub iga liikme vastusest sellele küsimusele. Kas Jeesus on meile isiklik Päästja ja Õpetaja? Millal me temaga viimati kohtusime? Ja kui me vastame jaatavalt, kas meie tunnistuses on tajutav kui kalju alus. Me ei ole üksi ja me ei saa ka üksteist üksi jätta. Selle tõttu moodustub elava usu tunnistajatest alati kogudus.
See tunnistus ütleb, kas oleme maised või taevased, lihalikud või vaimulikud, surnud või elavad. See tunnistus hoiab koguduse alati noorusliku ja värskena.