08/2014 05 ermo
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Tuleme imeilusast, päikeselisest ja palavast suvest. Paljudel on puhkus möödunud vee ääres. Päevitada, ujuda, purjetada või surfata, lasta südamel puperdada – see oleks nagu see õige puhkus. Kes on aga sattunud merel tormi kätte, tunneb ka mere teist poolt: lainetemöllu, vastutuult ja põhjahoovusi.

Kui vaadata praegusi sündmusi maailmas, siis on päiksepaistet vähe. Pigem on ängistavat lainetemöllu: võitlused Ida-Ukrainas, sõda Süürias, Iraagis, Iisraelis, Liibüas, Nigeerias. Need pinged meenutavad olukorda 100 aastat tagasi, mis viis 1. maailmasõjani.

Vahel küsime, kas Jeesus poleks võinud siis varem tulla?

Elus puhub sageli vastutuuli. Argipäev muutub väsitavaks võitluseks iseenda, oma materiaalsete probleemide, oma kiusatuste, oma kurbuse, oma otsingutega.

Evangeeliumist loeme, kuidas jüngrid sattusid teel Galilea teisele kaldale merehätta (Mt 14:22–33). Sealt võime õppida, et usurahvas ei jää tormides üksi, sest Jeesus tuleb omade juurde ka läbi marutuule. Ta ei tule küll meie vaeva lõpetama kohe, sageli alles viimasel öövahikorral. Vahel küsime, kas Jeesus poleks võinud siis varem tulla?

Meiegi sooviksime kõndida üle lainete nagu Jeesus. Jeesuse kutse Peetrusele: „Tule!" – s.t üleskutse astuda Jumalat usaldades tormise elumere lainetele – kehtib ka meile.

Evangeelium näitab, kuidas me jõuame kandva usalduseni. Selleks on aga vaja enamat kui Peetruse esimest hulljulget sammu. Jeesus oli veetnud eelnevad öötunnid palveosaduses. Kui keegi on ustavalt Jumala lähedal olnud, väljub ta sealt teistsugusena. Ta ei jää siis ümbritseva suhtes ükskõikseks, vaid hakkab lahendusi otsima ega karda enam inimesi, kuna tunneb end Jumalas hoituna.

Teisele või vastaskaldale minek tähendab: minna läbi arengu ja kasvu, saada uusi seisukohti, vaadata olukordadele ja asjadele uue nurga alt. Jeesus oli käskinud oma jüngritel teisele kaldale sõita, et nad jõuksid usutunnistuseni: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!"
Kandvasse usuellu jõudmiseks vajame tavaliselt kogemusi, mis ütlevad meile: need asjad on sündinud taevast. Tihti ilmneb see just hädadest pääsemises, kuid ka keeruliste ülesannete lahenemisel, rasketest teekondadest läbi tulles.

Teel vastaskaldale, uuele rannale, kogeme tihti torme. Kui nad on meile ka vastu, on karmid – saavad nad
võimalusteks, kus usk võib kasvada.

Me ei tohi jääda vanadele hirmulainetele tagasi vaatama – siis me langeme. Usukogemuste meenutamine vähendab aga kahtlusi, koondab jõudu ja lubab astuda järgnevaid samme.