10/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Me kuritarvitaksime osadust teiste inimestega, kui valiksime ainult nutulaule maailma kurbade olude ja raskuste üle oma eluringis. Selline hoiak kisuks alla ka teiste julgust. Piibli Nutulauludes kõlab: „Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!" (Nl 3:41).
Iga tänulik ja Jumala poole suunatud süda leiab oma väljendusviisi armastuse tegudes.
Siin ei kõla sõnad vanemõpetaja kõrgelt positsioonilt – see tekitaks kohe teatud vastuseisu. Püha laulik peab silmas ka ennast, kui ta ütleb: „Tõstkem!" Kui on tegu Jumala poole sirutamisega, ei saa keegi öelda, et ta oleks jõudnud sellel teel juba eesmärgile. Jumala poole tuleks sirutada koos kogudusega.
Ärgem hääbugem oma väikestesse ja suurtesse päevaülesannetesse, mis kindlasti tuleb ka ära teha! Sirutugem esmalt tema poole, kes on kinkinud meile elu ja palju head! Sellise hoiakuga saab Jumal meie kaudu austatud. See ei saa sündida kuidagi muuseas. Mõni panus, kus vaid mõni raasuke minu küllusest Jumalale pudeneb, ei aita midagi. Sirutugem pigem „südamete ja kätega" tema poole. Paljugi, mida me teeme, kaotab oma veenmisjõu, kui me teeme seda vaid kohusetundest.
On hoopis teine lugu, kui mu süda on kaasas. Jumala poole sirutumine tähendab teha seda meeleldi ja rõõmuga. Uus Testament tunnistab, et Jumal on kinkinud meile iseennast oma Pojas Jeesuses Kristuses. Tema pakub meile päästet ja igavest elu. Seepärast pöördun ma tema poole. Pealegi on ta meie käed ja kontod täitnud. Tänutundes annan ma nüüd edasi seda, mis mulle enne on antud. Minu kristlaseks olemises oleks oluline puudujääk, kui ma ei osaleks abistamistöös, mida vormib intensiivne Jumala-suhe. Seepärast räägib Piibel siin ka käte osast, millega ma Jumala ja abivajava ligimese poole pöördun. Iga tänulik ja Jumala poole suunatud süda leiab oma väljendusviisi armastuse tegudes.
Mina saan täna aidata, kuna Jeesus Kristus on minu abi. Ma saan armastust osutada, kuna Jeesus on iseennast minu patust päästmiseks surma andnud. See oli ainukordne suurim kingitus, millele mina saan sageli ikkagi vaid üsna väikeste andmistega vastata. Sirutumine Jumala poole ja pilk vajadustele meie vaateväljas on kristlase käitumise ja abistamise otsustavad motiivid.
Seepärast pean ma igal päeval võtma hoiaku: „Issand, anna mulle tähelepanelik vaade, kus on täna minu abi oodatud!" Seejuures tahan mõelda mõlemale, et mu süda oleks suunatud Jeesusele Kristusele ja et mu käed ei vajuks rüppe.