10/2016 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Korjamine-kogumine on üldinimlik. Poisid on korjanud automudeleid, mehed on kogunud mootorrattaid. Üht kollektsiooni me imetleme, teise üle vahel ka muigame. Kui me parasjagu ise korjame, siis mõtleme, et see uus asi on tõesti väärtuslik. Kui miski on eriti väärtuslik, ütleme – see on aare.
Saabub hetk, kus inimene ei ole enam oma aarde peremees, vaid see aare veab ta enda juurde.
Täiskasvanuks saamise juurde kuulub, et me küsime – milleks? Jeesus ütleb: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda” (Mt 6:21). Saabub hetk, kus inimene ei ole enam oma aarde peremees, vaid see aare veab ta enda juurde. Aed, auto, maja, riidekapp, mobiil vms võib võtta kogu aja, kogu raha, kõik mõtted, s.t inimese enda ehk tema südame.
Kui ma soetan endale ühe varu, siis ajapikku hakkab selle väärtus muutuma. Toidupakendil on kuupäev: parim enne, kaupadel garantiiaeg. Riided kuluvad ja lähevad moest ära, metall roostetab, lilled närtsivad, majale tekivad praod. Isegi rahaga on nii: ma täidan hoiukarpi, kuid aja möödudes saan selle eest aina vähem osta. Minu lapsepõlves maksis bensiin A66 7 kopikat liiter, aga nüüd on kütuseliiter euro ringis.
Samas tulebki meil teha tööd ja näha tihti ka palju vaeva, et endale ja oma perele eluks vajalikku ülalpidamist teenida. Samuti on meil kohustused riigi ees. Töö, hool, korjamine-kogumine kuuluvad inimelu juurde.
Kuid Jeesus püüab meie tähelepanu: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!”
Seda sõna tuleb võtta päris tõsiselt. On sügavalt inimlik ennast kindlustada. Me üritame hoiustada, sõlmime kindlustuslepinguid, püüame valmistuda vanaduspõlveks. Seegi on vajalik ja õige. Kuid see võib vahel ka valeks pöörata. Meis võib kasvada igatsusi, mida miski ei suuda enam rahuldada. Tähelepanu võib koonduda asjadele, mis vaid lubavad kindlustunnet pakkuda ja mitte enam kogu elu Andjale.
Kui me tahame tõeliselt ja igavesti elada, siis on vaja olla „rikas Jumalas” (Lk 12:21) ja taotleda esmalt hävimatuid aarded: usku Jeesusesse ja armastust tema vastu. Kui meie süda on häälestatud temale, siis muutub igavese elu lootus südamerahuks, et Jeesus tõmbab meid kord üles enda juurde.