2/2011 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Inimesel on viis meelt, viis võimalust, kuidas ümbritsevat maailma tajuda: nägemine, kuulmine, lõhnataju, maitsmine ja kompimine. Nende viie meelega saame me ümbritsevast maailmast endale elamiseks vajaliku tervikpildi. Me võime aeg-ajalt imestada, kui suured on nende organite võimed. Muidugi on kotka silmad ja koerte lõhnataju veelgi teravamad.
Kuid vaimulikus valdkonnas ainuüksi need viis meelt meid eesmärgile ei vii. Selle juures, mis toimub Jumala ja inimese vahel, on vaja teisi kanaleid.
.Seda teadis ka apostel Paulus. Efesose kirjas on tal märkimisväärne lause: „et Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees." (Ef 1:17-18)
Südame silmad suudavad haarata midagi, mis jääb ülejäänud meelte eest varjule. Need tajuvad midagi Jumala suurusest ja kirkusest, tema armastusest ja halastusest meie vastu. Meie ihusilmad on nende asjade jaoks pimedad. Aga „südame silmadele" avaneb see, milline on Jumal ja kuidas ta suhtub meisse.
Kuidas saada neid „südame silmi"? Need on Jumala kingitus. Kingitus neile, kes panevad oma lootuse Jumala peale. Kellele Jumal saab elu Issandaks, sellel tekib silm-sideme Jumalaga.
Ja vastupidiselt ihulikele silmadele, mis aja möödudes siiski järjest nõrgemateks jäävad, muutuvad „südamesilmad" koos Jumalaga teekonnal olles järjest paremateks.
Vaid valgustatud südame silmad haaravad asju, mis jäävad ülejäänud meelte eest varjule.
Paulus soovib Efesose kristlastele: „valgustatud südame silmi". Milleks selline soov? Piibli arusaamas on süda inimese isiku keskuseks. Siin langetatakse kõik elutähtsad otsused. Patu, Jumalast lahutatuse tõttu on meie „nägemisenärv" tumestatud ja me suudame ümbritsevat tajuda vaid osaliselt. Selle tulemusena langevad paljud meie elu otsustused piiratuse, jumalatuse ohvriks!
Seega, me vajame tervendamist! Selle tervendamise, selle uue nägemisvõime võib kinkida vaid see, kes on loonud valguse: Jumal! Kui valguse Looja Jumal „on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest." (2Kr 4:6) Jeesus, Ristilöödu ja Ülestõusnu, on see, kes meie südamesilmad, meie elukeskuse, täiesti uuesti nägijaks teeb, meie vaatenurka laiendab.
See sünnib meie südameis Püha Vaimu töö kaudu. Mida suudavad siis meie valgustatud südame silmad näha? Esmalt meie lootust, mis ei tähenda mitte mingit defineerimatut igatsust, vaid kindlat ja usaldusväärset teadmist, et Jeesus täidab oma tõotuse saabuvast Jumala riigist.
Siis me loodame elavale Jumalale, kelle tegutsemist me näeme minevikus ja tänapäeval. See lootus on minus vaid siis, kui mu süda on tundlik Jumala Püha Vaimu tööle. Ja selline lootus annab jõudu ka raskustes.
Teine, mida me valgustatud silmadega näeme, on „Jeesuse Kristuse isikus olev Jumala kirkus".
Kes kuulub Jeesusele, on Jumala laps. Lapsed on alati ka pärijad. Mida nooremad lapsed on, seda vähem nad teavad ja aimavad oma vanemate rikkustest. Meile kuulub Jumala rikkus, mis hakkab üha enam avanema, kui me tema sõna loeme ja selle muutvat väge kasutame.
Me vajame valgustatud südame silmi, et seda hallidel päevadel märgata. Olles Jeesuse järgija ja taevariigi pärija, elan ma elavas lootuses: ma ei jää häbisse!
Seepärast on nii tähtis vaadata valgustatud südame silmadega Jumala riiki ja selle kirkust, näha seda oma elus ja koguduses ning usaldada Jumalat.
Kui sinu südamesilmad seda näevad, siis on sul indu oma teed käia.