4/2011 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Keegi vaatas kiviraidurit töötamas ja küsis talt: „Mis saab siis, kui sa ükskord liiga suure tüki ära lööd?" Vastuseks kõlas: „Seda ei juhtu!" Mõne aja pärast küsis ta uuesti: „Aga mis siis ikkagi saab, kui sa tõesti liiga suure tüki välja lööd?"
.Oleme harjunud uudistega, kus teatatakse, et teatud küsimuses andis hiljutine rahvaküsitlus tulemuseks: 51% poolt ja 49% vastu – vahel tundub, et see ongi kogu teadus. Kas mõne kiviraiduri äralöödavate liialt suurte kildude protsent tõesti on null, seda me siiski ei tea. Küllap teevad ka nemad praaki.
Küll aga teame usklike inimestena seda, et Jumal ei tee vigu. Üks Piibli kõnekas salm ütleb: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks." (Rm 8:28) Paljud kristlased teavad seda tõotust peast. Eluline küsimus on muidugi selles, et kas me seda üksnes teame või toetume sellele tõotusele kogu oma eluga?
Oluline on seejuures mitte unustada, et see tõotus on öeldud eelkõige neile inimestele, kes Jumalat armastavad. Eelnevates salmides selgitab apostel, et see teadmine võib olla aga üksnes neil, kes on Jumala poolt õigeks mõistetud ja kelles elab Kristuse Vaim. Kõik, kes saavad sellele jaatavalt vastata, peaksid elama usalduses ja tänutundes, sest neil on teadmine: kõik asjad tulevad neile kasuks. Sõnasõnalt ütleb salm õieti veel seda, et kõik nende elus juhtuvad asjad teenivad lõppkokkuvõttes kõige paremat eesmärki.
Kõik meie elus ettetulevad asjad – kohtumised, vestlused, koolid, töökohad, naabrid, tervis jne – töötavad üheskoos meie heaks.
Mis asi see hea aga on, seda täpsustab järgmine salm 29: „Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks."
See on imeline eesmärk, mis Jumalal on kõigi oma lastega. Selle kavatsuse teenistuses on kõik, mis ühe kristlase elus sünnib. Läbi kogu meie elu järgib Jumal sihikindlalt oma plaani, kujundada meid oma Poja näo sarnasteks.
Kindlasti oled sa olnud mõnikord haige. Vahest oled sa siis öelnud, et just nüüd ei sobi see mulle üldsegi. Mul oleks just nüüd palju teha! Ma olen praegu nii asendamatu ja hädavajalik, halvemini ei võinud küll minna. Kas tead, milleks võis see haigus just nüüd kasuks tulla? Võib-olla andis Jumal sulle taas võimaluse kord aeg maha võtta ja enesesse süveneda. Just seepärast, et ta sind armastab, saatis ta sulle selle vaikuse aja. Igaüks oskab seda soovimatute asjade loetelu täiendada. Seni, kuni selle sõna sügavust pole mõistetud, ei olda Jumalaga rahul.
Lihtsam oleks selle tõotusega nõustuda ka siis, kui kõik asjad tuleksid meile n-ö otse Jumala käest. Kuid palju asju tuleb inimestelt, ka nendelt, kes on kiuslikud, pilkavad, laimavad, mida öelda siis? Kas pole tõsi, et me ütleme siis: kõigega ei saa ka nõustuda, õigust peab ka olema, mis liig, see liig!
Vanas Testamendis on pilt kuningas Taavetist, kes põgeneb oma ülestõusu korraldanud poja Absalomi eest. Sellel pealinnast kiiruga lahkumise teel sajatab ja loobib teda kividega ülbe Simei-nimeline mees. Taaveti kaaslased tahtsidki Simeid kohe selle eest karistada, aga kuningas ütles: „Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand on teda käskinud!" (2Sm 16:11) Siin ilmnes Taaveti juures midagi Jeesuse meelsusest.
Kui meie elus leiab ruumi Jumala tõotus – tema laseb oma lastele kõik tulla heaks – siis lõpeb kõik kärsitu soovimine ja asjatu kartus ning meid täidab rahustav teadmine: „Ma olen oma Jumala kätes ja tema ei tee vigu!"
Kui auline on kristlase elu, kes vaatab elule igavikusilmadega.