11/2018 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Enam me ei mäleta tindi kuivamist, kirjapoogna kokkuvoltimist, margi kleepimist ega täpse aadressi otsimist, samuti pole jalgsiteekonda postkastini – kõik need olid etapid, mil oli veel võimalus oma sõnumit peatada. E-maili kirjutades lipsab see mõnikord teele enne, kui päris valmis saab.
Seal on läbimõeldud laused, ehkki päris lõppu ei tea keegi ette.
Samas on kirjatöid, mille valmimine võtab aastaid. Elame ajal, kus elukestev õpe ongi paljude osa ja milles tuleb kirjutada mitme kooli uurimuslikke lõputöid. Nende puhul peab autor end kurssi viima sellega, mida on samal teemal öelnud eelkäijad, leidma oma selge struktuuri jne. Enne töö esitamist on tehtud selle juures reeglina palju mõttetööd.
Igavikupüha läheduses meenutan aastakümnetetagust unustamatut kogemust Lõuna-Saksamaal Herrnhuti surnuaial. Sealses rahupaigas on mõndagi tähelepanuväärset juba välises plaanis. Pärnaalleedest raamistatud sektorites puhkavad vennastekoguduse liikmed suremise järjekorras ja nad on maetud eraldi: mehed keskteest ühele, naised teisele poole. Seal ei ole perekonnaplatse. Ühesuurused ja ilustuseta Saksi liivakivist hauakivid sümboliseerivad kõigi inimeste võrdsust surma ja meie Jumala ees.
Veelgi kõnekam kui kalmistu väline omapära on see, et koguduseliikmed on juba mitu sajandit kirjutanud üles oma elulugusid. Alates 1750. aastast loetakse need ette matusetalitusel. Need elulood sisaldavad vastava isiku tähtsamaid daatumeid, kusjuures põhisisu on kontsentreeritud usulisele arengule. Nende kirjutiste maht ja kvaliteet võivad tugevasti erineda. Umbes kahele A4-suurusele poognale on kirjutatud siiski kavatsusega, et vahest 70 aastaga – nagu Piibel meie päevade mõõtu nimetab – saaks see täis. Samas teab igaüks, et tema laused loetakse ette alles haua kaldal. Nii on seal läbimõeldud laused, ehkki päris lõppu ei tea keegi ette.
See on hindamatu arhiiv – varsti 300 aastat ühe kogukonna katkematut lugu. Erinevate elualade inimeste unistused, plaanid, arusaamised jne.
Interneti-ajastul on osutunud lausa kõrgemaks matemaatikaks, kas ja kuidas saaks kustutada kord mõtlematult lendu lastud sõnu, lauseid, pilte.
Veel tõsisem hetk seisab ees igavikus: „Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi“ (Ilm 20:12).