02/2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Väiksema maakoguduse juhatuse liikmena tean väga hästi, et meil tuleb alanud aastal esitada vähemalt 8 kirjalikku aruannet (EKB Liidule, Maksu- ja Tolliametile – 2, Statistikaametile – 4, Äriregistrile), ikka tähtajaks ja kõik lahtrid täidetud! Hommikuti oma taskukalendrit avades jälgin, mis mind alanud päeval ees ootab. Nii saab elu korrastatud.
Ma usun, et vastus pole mitte küsimustes „miks“ või „milleks“, vaid „kelle ees“ ma tegelikult vastutan?
Kõik soovivad, et elu läheks paremini, kuid vähesed on valmis selle eest hoolt kandma. Küllap tunneme sellist olukorda, kus keegi ei taha vastutust võtta. Võib-olla oled sina tegus mõnes ühenduses, kus läheb järelkasvu leidmine aina raskemaks. Lastevanemate koosolekul otsitakse abilisi õpilaste ühisüritusele, kuid keegi ei tõsta kätt. Koguduses lõpeb vajalik tööharu, kuna ei jätku enam kaasalööjaid.
Muidugi on palju kõikvõimalikke põhjuseid, miks loobutakse, miks on läinud kaduma ühine visioon, väljavaade ja mõte. Vahel pärsib seaduste ja regulatsioonide rägastik igasuguse initsiatiivi juba eos. Kaasalöömistahet kahandavad pettumused ja kriitika nende poolt, kes alati kõike paremini teavad, kuid samas sõrmegi ei liiguta jms. Loomulikult jõuavad kätte ka aastad, mil tuleb teatepulk üle anda.
Iga grupp ja terve ühiskond elab sellest, et üksikud panustavad ühise heaks, et on inimesi, kes on „Mis ma sellest saan?” asemel küsinud: „Kuidas mina saaksin kaasa aidata?”
Mis siis motiveerib inimesi, vaatamata paljudele vastuoludele, ikkagi vastutust võtma? Ma usun, et vastus pole mitte küsimustes „miks“ või „milleks“, vaid „kelle ees“ ma tegelikult vastutan? Kellele pean ma oma elust viimsena aru andma? Kristlasena saan ma öelda: Jumal on mind sellesse maailma asetanud, ta on mind andidega varustanud, minagi tohin, suudan ja pean oma osa täitma! Mul tuleb oma elu kohta Jumala ees vastust anda juba täna, kui Püha Vaim märku annab. Selles teadmises seisneb inimese vabadus ja väärikus.
Kui apostel Paulus tegi teatavaks evangeeliumi, andis ta kõigepealt edasi selle sõnumi: „Kristus suri meie pattude eest“ (1Kr 15:3). Üks – Jumala Poeg – on meid lunastanud, nüüd on koguduse vastutus seda rõõmusõnumit edasi kanda.
Viimaks ei taandu vastutuse võtmine mitte minu enda, ühe grupi, koguduse või ühiskonna kasule. Viimsena tuleb meil aru anda Jumala ees. Sellest teadmisest lähtuvalt saame uuesti vastutust võtta.