7-8/2010 Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Tagantsundivast töökalendrist suvel vabam olles on mõnus end lugedes laadida. Soovitasin seda nii oma kogudusele kui nautisin ka ise. Ootamatult seostus loetu ka rõõmupeoga, mida sadade kristlastega koos võisime pidada juulikuu keskel Tallinnas.
.Üks neist lugemiselamustest (mitte kirjanduslikult, vaid sisuliselt), mis mitmel korral ahhaa-elamuseni viis, oli Paul Kengor'i „Ristisõdija Ronald Reagan ja kommunismi kokkuvarisemine". Vabandan lugejate ees, kelle lemmikute hulka nimetatud poliitik ei mahu. Ometi on nii tema pooldajad kui poliitilised vastased ühel nõul selles, et olles 80ndatel aastatel valitud kaheks ametiajaks Ameerika Ühendriikide presidendiks, tegi Illinoisist pärit vetelpäästja kõik, et kommunistlik kurjuseimpeerium hävitada. Ta oli kindel, et „Jumalal on tema elu suhtes plaan ja ta suunab seda ettemääratud rada" mööda. Otsisin maakodu aidast üles tolleaegsed „Rahva Hääle" lehed ning pilt sai veelgi terviklikum. Reagani sotsialismiõõnestustegevust kirjeldati paanilise hirmuga. Paraku ei mõistnud tema strateegiat ka toonased Euroopa partnerid, kelle kohta ta arvas, et „need, kellel on kõige rohkem kaotada, tegid kõige vähem", sageli lähtudes vaid oma riigi majandushuvidest (nagu sageli ka täna). Reagan ei nõustunud varasemate valitsusjuhtide rahuliku kooseksisteerimise poliitikaga, sest oli otsustanud päästa kommunistlik-ateistlikust vanglast rõhutud Poola ja teised rahvad. Mind vaimustas Reagani veendumusest kantud usk ja seda kinnitanud teod, nagu ka mu vanaisa tolleaegsed palved kurjuseimpeeriumi lagunemise eest.
Mind vaimustas Reagani veendumusest kantud usk ja seda kinnitavad teod.
Üks saavutatud poliitilise võidu selgemaid tulemusi on usuvabadus, mida võime kasutada Jumala austamiseks ja päästekogemuse jagamiseks. Juba 1994. aastast alates rõõmustame kristlastena EKB Liidu poolt korraldatud suvefestivalidel Eestimaa erinevates linnades kokku saades. Seekord „Vabaduse võtmes" vabaõhufestivalina esmakordselt Tallinnas. Ühe korraldajana on mul raske anda festivalile sisulist hinnangut, seda ootaks Teekäija lugejailt. Kuid isiklikult puudutasid mind eranditult kõik kuuldud-nähtud tunnistused Jumala erilisest armust inimeste eludes. See kasvatab usku ja annab julgust elamiseks ning suunab otsima Kristusega isiklikku suhet.
Tallinna festivali eripäraks ja suurimaks boonuseks on minu arvates praktiline koostöökogemus pealinna (sh Viimsi) kaheksa Liidu koguduse vahel. Nagu abielu ei toimi automaatselt, nii ka koostöö. Motiveerida end ja oma kaastöölisi tegema rohkemat kui oma koguduses kavandatud; teenida teisi ja saavutada enamat oma linnas ja maal, nõuab nii eneseületamist kui oma mugavustsoonist väljatulemist. Iga selline üritus toob esile uusi, sisemiselt põlevaid inimesi, kes oma pühendumist Kristusele tõestavad tegudega. Hea meel oli näha Tallinna koguduste noori ja lastetöötegijaid mitmeid kuid enne festivali ühiselt palvetamas ning ettevõtmisi planeerimas. Muusikute koostöö vili oli aga eriti vaimustav läbi iga päeva. Kui paljud osalenutest tegid oma elus suure pöörde, millest evangelist Hannu Vuorinen rääkis, ma ei tea. Paljudega palvetati. Rohkem sõltub see meie lähedusest Jumalat vajavatele inimestele (Peep Saar).
Oleviste kirikus oli pühapäevasel lõpujumalateenistusel kuni 900 inimest. Tallinna ja selle ümbruse mitmete Liidu koguduste kirikud olid sel päeval suletud, et kogeda Jumalarahva ühtsuse võimsust.
Tallinna Kesklinna linnaosavalitsus pakkus Skoone bastioni festivalikohana välja märtsikuus. Sumpasin rootsiaegse kaitsetorni otsas põlvini lumes, püüdes ära aimata, kas see on tuhandele inimesele mõeldud telgi jaoks piisav? See paik kujunes omamoodi „linnaks mäe peal". Jumala rahvas sai Tallinna-suuruseski linnas nähtavaks ja kuuldavaks. Paljude vabatahtlike abiliste tööga sai endisest vene meremeeste peopaigast Siioni mägi. Igatahes ETV Aktuaalne kaamera otsis selle „alkoholivaba festivali" (samal ajal Õllesummeriga) üles ning Kuku ja Vikerraadio huvitusid toimunust.
Aitäh Sulle, et aitasid vabaduseajale kohaseid tegusid teha!