10/2011 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Kui sul avaneks võimalus soovida endale midagi tõeliselt suurt, mida siis sina endale paluksid? Võib-olla on hetkel esiplaanil mõni inimsuhte probleem. Olukord, kus vajame arstiabi, et saada jälle terveks. Või on majandusmurede hulk kasvanud liiga suureks. Kes ei unistaks, nagu muinasjutus, et talle avaneb selline õnnehetk ja soovitu läheb ka täide?
.Igaühel meist on unistusi kogu maailma elu-olu kohta. Kindlasti ka üks või rohkem südamesoovi. Samas on meil kogemusi, et mitte kõik nad ei täitu. Möödalendavad aastad õpetavad, et tuleb suuta elada ka mittetäitunud soovidega. Vaatamata sellele pole me loobunud unistamast, soovimast. Kes meist võiks öelda, et ta on õnnelik ka ilma soovideta?
Piiblis on aegumatu näidislugu. „Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes ja Jumal ütles: "Palu, mida ma sulle peaksin andma!" „Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?"" (1Kn 3:5,9)
Saalomoni palve õpetab, et ka mina mõtleksin hästi läbi need palved, mis ma Jumala ette toon.
Kes saab sellise võimaluse, peab hästi järele mõtlema, mida ta tegelikult tahab ja vajab. Igal päeval seda juba ei juhtu. Siis peab soovitud palve olema midagi erilist, palju suuremat sellest, mis on normaalne ja niigi ootuspärane.
Noorel kuningal Saalomonil oli raske olla Iisraeli kuningas seepärast, et ikka ja jälle mõõdeti teda ta isa Taavetiga. Ühel ööl nägi ta und ja selles unenäos ilmus talle Jumal ja andis võimaluse: "Palu, mida ma sulle peaksin andma!" Nüüd tohtis ta paluda kõike, mis ta iial soovis. Kas Saalomonil pole valmis ühtegi soovi?! Mida kõike oleks Saalomon võinud endale soovida: võimu ja lugupidamist, pikka eluiga ja rikkust, häid nõuandjaid, rahumeelseid naaberriike või oma vaenlaste surma. Kuid Saalomon ei palu midagi sellist. Ta mõtleb enda ees seisvast raskest kuninga-ülesandest. Ta näeb oma kogemuste puudust ja nõutust, tunnistades: „mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla". Seepärast soovib ta nüüd endale sõnakuulelikku südant.
Jumalale meeldis, et Saalomon ei palunud endale pikka iga ja rikkust ega oma vaenlaste surma, vaid mõistust ja tarkust. Nii täitis ta Saalomoni palve: „Siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind." See palvevastus ei jäänud mingiks vagaks soovunelmaks. Saalomoni tarkus on omandanud vanasõnalise tähenduse. Saalomon oli ka oma rahvale hea kuningas, sest temas oli Jumala tarkus.
Saalomoni palve õpetab, et ka mina mõtleksin hästi läbi need palved ja soovid, mis ma Jumala ette toon. Üks kaunis sõnastus on meie koguduste lauluraamatus Ernst Gebhardti loodud palvelaulus (VL 362):
See on mu soov ja iga päev mu palve,
mis on mu hinges alati,
et võiksin Päästja armu sisse jääda
siin oma elu lõpuni.
See on mu soov ja iga päev mu palve,
et võiksin oma Issandat
ma üle kõige armastada ikka,
sest Temast pole paremat.
See on mu soov ja iga päev mu palve,
et võiksin püha rahvaga
Ta armurikkal juhtimisel käia
ja Tema tahtmist jälgida.
Jumal kuuleb selliseid palveid, ühinegem nendega!