11/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Issand, anna mulle teada
mu elu ots ja mu päevade mõõt,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen" (Ps 39:5).
Kes on kordki olnud lähedase inimese surivoodi ääres ja elanud kaasa selle „tõetunni", ei unusta iialgi siit ilmast lahkumise iseloomulikke tundeid: käegakatsutavat vaikust, aeglustuvat aega ja meelte intensiivset teravust. Nendest silmapilkudest räägitakse harva, aga siiski meenutatakse neid kui pühasid kogemusi. Need hetked heidavad uue pilgu elule, mis näib seda rikkam ja sügavam, mida selgemalt me tema piiride erilisust mõistame.
Analoogselt kõnelevad ka ämmaemandad oma elukutsest. Sündi, seda inimese esimest piiriületust, tajutakse samuti kui üht erilise tegelikkuse hetke. Mõlemas on kogeda seda, mida sõnastab üks vana luulerida: „Kui püünispael rebeneb, saab lind vabaks".
„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse." (1Kr 15:51)
.Erinevates traditsioonides kasutatakse surmas toimuva piiriületuse kirjeldamiseks mitmeid võrdumeid: röövik, kes areneb näiliselt surnud kookonis imeilusaks liblikaks; nisuiva, mis mullas sureb, et ärgata sajakordsele elule. Kuid need on vaid pildid, mis ütlevad: „See on nagu... " Asja sügavam olemus jääb aga saladuseks. See kehtib ka surma kohta käivate väljendite suhtes Piiblis. Sisuliselt vahest kõige kaugemale mineva lausungi surma kohta teeb apostel Paulus, kes surmast kõneldes ütleb: „Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse." (1Kr 15:51) Seejuures jääb ka temal ütlemata, kuidas see objektiivselt võiks toimuda. Surm trotsib tänini kõiki meie selgituskatseid, isegi selle hetke täpsema fikseerimise osas pole saavutatud üksmeelt.
Surmaga seoses ilmnevad kahesugused tunded. Mõne surma juures on ülekaalus valu, kohkumine ja lein, teise juures kogetakse vabanemist, trööstivat ja kogetavat teispoolsuse tõmmet, mille valgus särab üle surmapimeduse. Inimene võib küll oma hinge selliste kogemuste ees sulgeda, näiteks lausudes, „siis ei ole enam mitte midagi". See oleks aga elu süvamõõtme väljalülitamine, mis teeb meid hingeliselt vaeseks.
Jeesus tahab säästa meid sellisest vaesusest, mis lõpuks mingit lootust ei tunne. Veel enne oma surma ja ülestõusmist kuulutas ta: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb." (Jh 11:25) Jeesuse elu on lugu tõelisest elust, mis võidab surma. Surm on inimese viimne vaenlane, aga koos Jeesusega oma elurada käies täidab meid lootus, mis võidab kõik, mis võib tulla selle eel.