09/2013 
Erki Tamm, fotod erakogu
Põline hiidlane ja Emmaste mees Ülo Kikas on 43aastane Hiiumaa Ametikooli juht ja väikese Emmaste-Nurste koguduse liige. Üheksateist aastat tagasi tuli Ülo saatuslikult merereisilt Rootsi eluga tagasi. Tartlannast abikaasa Merjega on neil peres kolm poega. Hiiumaal elamise põhjenduseks ütleb Ülo, et „siin on puhas õhk". Suuremõisa kooli sõidab ta tihti jalgrattaga.
Pedagoogiline lapsepõlv
Ülo isa oli Emmaste kooli juht ja õpetaja. Ema saksa keele õpetaja. Oma koduse kasvatuse kohta ütleb Ülo, et see oli range. Õhtul tuli õigel ajal magama minna. Õpetajatööle lisaks kasvatati loomi. Lapsedki pidid abiks olema. „Meil olid lehm, pull, lambad, kanad, kalkunid, paar siga, katsetati veel jäneste, nutriatega," saab loomade nimekiri päris pikk. Suvel aidati isal koolimaja uueks õppeaastaks ette valmistada. Hiljem tuli kodune lisatöö kolhoosi suveniiritsehhi tellimusel.
Ülo kiidab vanemate omavahelist läbisaamist. „Ma ei mäleta ema-isa vahel ühtegi tüli," ütleb ta.
Neljalapseline pere elas kasinalt neljatoalises läbikäidavas korteris kooli kõrvale ehitatud õpetajate majas. Ülo tunnistab, et isa oli lastega siiski harva. Olid töö ja ühiskondlikud kohustused. Seda väärtuslikumana meenub, kuidas isa poistele vahvaid vibusid ja tõelise ammu valmistas. Oma ema nimetab Ülo tõeliseks hiiu naiseks, kes suudab ja oskab imekspandavalt palju.
Minu ema on tõeline hiiu naine.
Mereäärsete lastena peeti päeva kõrghetkeks ujumaskäimist ‒ ja juba poisikesena hakkas Ülo põhjaõngega kala püüdma. „See oli tõsine ja põnev töö."
Tehnikaõpingud
Poisikesena arvas Ülo, et tulevikus võiks olla oma maja ja auto ja lastega pere. Peale Emmaste 8-klassilise kooli lõpetamist soovitasid vanemad õppida põllumajandustehnikat. „Kolhoosnike rikkama elujärje ja minu tehnikahuvi tõttu," lisab Ülo muiates.
Kehtna Näidissovhoostehnikumis alustas Ülo 15aastaselt iseseisva eluga. Kahel nädalavahetusel kuus sai koju sõita. See oli vaevarikas. Bussis tuli sageli püsti sõita või hääletada. Sellest ajast on Ülo pöidlaküüdiga sõitjate suhtes vastutulelik. Kiitusega lõpetamise järel jätkusid õpingud Eesti Põllumajanduse Akadeemias põllumajanduse mehhanisaatori erialal. Üheks valiku põhjuseks oli ka soov mitte sattuda ajateenijaks vene sõjaväkke. Aasta oli siis 1989.
Abielusadam 
Ülikoolilinnas tutvus Ülo ka hilisema abikaasa Merjega. „Tutvusime viimase sisseastumiseksami järgsel õhtul, 1. augustil 1989. aastal," on Ülo hämmastavalt täpne kuupäevadega. Kogu öö möödus tantsides ja vesteldes. Ülol on üksikasjalikult meeles, kuidas nad koos läbi varahommikuse linna kõndisid. Järgmise aasta novembris abielluti. Mõlemad olid siis vaid 20aastased. „Merje on olnud väga hea, mõistev ja armas abikaasa," ei hoia Ülo end tagasi. „Ta on kannatanud välja kõik minu rumalused, tööga hõivatuse ja muud vead. Mul on abikaasaga väga vedanud."
Merje on olnud väga hea, mõistev ja armas abikaasa.
Saatuslik Rootsi reis ja Estonia hukk
Tänu isa rootsi keele oskusele tekkisid vabama aja alguses kontaktid Rootsi jahimeestega, kes Hiiumaal jahiturismiga tegelesid. 90ndate alguse suved sai tänu sellele Ülo Rootsimaal taskuraha teenimas käia. See oli tolle aja kohta erakordne võimalus ja andis tudengile võimaluse isemajandav olla. „Rootsis viibides puutusin esimest korda elus lähemalt kokku ka kristlastega," jutustab Ülo oma usulise arengu tagamaadest. „Nende mõju oli nii suur, et jäin kogetut taga igatsema."
Kuid vahepeale jäi saatuslik 1994. aasta 28. septembri öö. Ülo jutustab sellest, nagu see juhtunuks eile.
„Pidin minema ühe eramaja aias paekivist müüri ehitama. Töö Rootsis oli juba rutiinseks muutunud. Olin vahepeal abiellunud ja kahju oli abikaasast eemal olla. Läksin üsna kurvalt Tartu kodust teele. Pidin õhtul Estonia laevaga Rootsi sõitma. Tagasi vaadates näen pääsemises Jumala hoidmist. Olin eelneval suvel rohkem kui kunagi varem treeningutega tegelenud. Laevale jõudes vaatasin üle päästevahendid, mida ma varem ega hiljem pole kunagi teinud. Mul polnud kajutit ja olin õnnetuse hetkel ärkvel. Väljapääsemiseks ideaalses kohas.
Olin laeval viimaste hulgas, kui vete meelevalda sattusin. Saanud esimesest lainest märjaks, hakkasin tasakesi vee poole liikuma. Juba järgmisel hetkel lendasin suure hooga merre. Vees olles oli tunne, nagu oleks pesumasinas.
Mõtlesin, et kui suren, ei jää minust kedagi järele. See ilmselt andis elutahet juurde. Nagu tellitult tuli vee alt peagi välja üks päästeparv. Põhi ülespidi. Sain teisel katsel sellele peale ronitud. Pidasin tükk aega hirmust hinge kinni, kui rullivad lained parve pillutasid. Püsisin siiski nöörijupist kinni hoides parvel. Peagi sattusin teise parve lähedusse, mis oli õiget pidi. Sees olnud noormees aitas mind sellesse. Üsna pea läks seegi parv ümber. Ujusin alt välja ja sain, parve servast kinni haarates, end üles hiivata. Teist meest, kes mind parve oli aidanud, enam polnud. Oli pime ja lainte müha väga vali. Olin parve põhjal veidi aega üksi, kui õnnestus suure pingutusega kaks eesti meest veel parvele tõmmata.
Järgnevad viist tundi olid täis piinavat võitlust elu eest lainemägede, rajuilma, külmumise, lootusetuse tundega. Seljas oli mul vaid tavaline päevasärk. Olime tänulikud kauge tulederingi eest, mille moodustasid piirkonnas liikuvate laevade tuled. Samuti julgustas meid pimeduses lendava helikopteri hääl. Mõistsime, et meid otsitakse. Kühveldasime parvest kingaga vett välja, et end tegevuses hoida. Tuli meelde kõik, mis kunagi varem eluspüsimiseks õpitud. Seal parvel ütlesin esimest korda elus Meie Isa palve teiste inimeste ees. Tegin seda väga valjusti, kogu südamest, karjudes üle tuulemühina: „Meie Isa, kes sa oled taevas!"
Seal parvel ütlesin esimest korda elus võõraste inimeste ees Meie Isa palve, karjudes üle tuulemühina: „Meie Isa, kes sa oled taevas!"
Rootsi õhujõudude päästekopter jõudis meieni varahommikul. Olin jõuetuks jäämas. Tol hetkel julgesin juba mõelda, et nüüd jääme ellu. See andis uut jõudu. See oli tõeliselt hea tunne. Noor päästja Johan Steene laskus kiiresti meie juurde alla ja hakkas mehi üles hiivama. Olin kolmas. Tänu Jumalale, sest pääses ainult iga üheksas laeval viibinu."
Usutee
Lapsepõlvekodus oli Ülo usuasjust väga kaugel. Usklikke pidas ta veidrikeks. Palvemajasse sattus alles kolmekümnendates, kui Harju palvemajast saadeti ära kasuvanaema Palmi.
„Ülikoolipõlves Tartus hakkasin otsima vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele," jutustab Ülo. „Uurisin põgusalt erinevaid religioone. Hakkasin järjest enam uskuma, et midagi on olemas, lisaks sellele, mida võime näha ja kogeda füüsilises maailmas. Puutusin kokku ekstrasenssidega, trantsendentaalse meditatsiooniga, reinkarnatsiooniõpetuse ja New Age'ga. Mind huvitasid hiina võimlemine, astroloogia ja numeroloogia."
Ühel ööl saabus unes teadmine – nüüd olen kindel usus Jeesusesse Kristusesse.
Rootsis puutus Ülo kokku kristlastega. Juba esimesed kaks suve Gotlandil oli ta kristlaste kodus, kes olid väga meeldivad ja sõbralikud inimesed. 1994. ja sellele järgneva aasta suvel oldi abikaasaga koos Siljansnäsis, Uno ja Eva-Britt Bergströmide juures. Nad olid kristlased, kelle kodu oli täidetud harmoonia ja armastusega. Koos pererahvaga käidi jumalateenistustel. „Laulsin, palvetasin ja mõtlesin rootsi keeles kaasa," ütleb Ülo. Koos abikaasaga saadi ristitud Siljansnäsi kirikus 1995. aasta suvel. Märkimisväärne on seegi, et alles peale seda hakkas meie pere kasvama. Lapsed sündisid kahel järgmisel aastal. Mõlemad said esimesel eluaastal ka ristitud.
Elukriisid
Vaatamata toimunule jätkus Ülo elu Eestimaal vanal rajal, Jumala tahet arvestamata. Polnud ei piisavaid teadmisi Jumala sõnast ega usklikest tuttavaid. Tartust tuldi Ülo kodusaarele elama 1996. aastal. Mehena väljakutseid jätkus. Peale autode müüki Tartus töötas ta Hiiumaal üheksa aastat ettevõttes „Pharma Systems Eesti", käivitades ja juhtides seda meditsiinitarvikuid tootvat tehast. Vahepeal tuli uuesti Tartu periood ja Primus Eesti AS juhtimine. Ülo tunnistab, et tööelu neelas kogu aja ja energia ning pereelu vajadusi ei osanud ta piisavalt märgata. „Vanemate poegade kasvatamisel on minu osalust vähe olnud. Täna saan aru, et isa ei asenda miski," kahetseb Ülo. 2007. aasta keskpaigaks oli nende abielu kriisis.
Palverännak 
Samal ajal sõbrunes Ülo Taavi Ugamiga, kes tuli ettevõttesse tootearendusinseneriks. Tema veenis Ülot Jeesuse õpetuse järgi otsustama. Ülo tunnistab, et teatud jumalakartlikkust temas leidus. Oli vaja võtta aega, et Jumalaga aru pidada, palvetada ja olla iseendaga. „Tulin töölt ära. Kuu ajaga rändasin jalgsi 900 km läbi Hispaania. Kaasas Taavi poolt kaasa antud Psalm 37: „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale..." Kui jõudsin ookeani äärde Muxia'sse, mäletan selgesti, et palvetasin vee piiril päikeseloojangu ajal kiriku juures. Seal sain lõpuks selge veendumuse, kinnituse ja jõu teha Jumalale meelepärane otsus – perekond peab koos olema. „Ega edasinegi polnud lihtne," möönab Ülo. „Möödanikus tehtut olematuks ei muuda." Kuid ta on väga tänulik, et Jumal on nende perega olnud, seda tervendanud ja õnnistanud.
Väike maakogudus
Kolm aastat käis Ülo seejärel Emmaste-Nurste koguduse jumalateenistustel ja palvekoosolekutel. Suur palvelahoone, kus väikses tagaruumis koguneb 10‒15 inimest. „Nad olid minuga väga kannatlikud ja armsad kogu selle aja," meenutab Ülo kuue aasta tagust. „Vend Jaan Ugami osavõtlikkus, armastus, tähelepanu, eeskuju ja hoidmine," ei ole Ülo heade sõnadega tagasihoidlik, kui räägib oma kogudusega tutvumise ajast.
Ühel ööl, 2010. aasta septembri keskpaiku saabus unes teadmine, mis ei kadunud – nüüd olen kindel usus Jeesusesse Kristusesse. Seejärel sai Ülo ka ristitud ja koguduse liikmeks. „Olen taevase Isa armust nüüd tänulik Jumala laps." Ülo on rõõmus, et ka lähedased on tänaseks leppinud tema Jeesuse õpetuse järgimisega. Noorim poeg Karl Johannes soovib alati rõõmuga Nurste jumalateenistusele kaasa tulla. Edaspidises toetub ta Jumala sõnas öeldule: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad päästetud sina ja su pere!" (Apt 16:31).
Väikse, kuid kasvava maakoguduse vana karjase Kaljo Järva olemus ja käitumine on Ülo arvates kogu kogudusele väga hea eeskuju. „Meil on sõna ja mõtete jagamist, mis toidab vaimu ja ehitab osadust Kristusega ja omavahel," võtab Ülo kokku koguduse tähtsuse tema jaoks.
Täitunud unistused
Tänaseks peab Ülo lapsepõlveunistust oma maja, auto ja pere kohta täitunuks. Elatakse Emmastes 1923. aastal kapten Kaubi poolt ehitatud taluhäärberis. See on hästi säilinud vana maja, kus isegi vanad aknad ja algsed kahhelahjud toimivad. Vanemad pojad alustasid sellest sügisest õpinguid mandril. Ülo naudib täna koosolemist pisipoeg Karl Johannese ja Merjega.
Laupäeva õhtuti käiakse vanaisa-vanaema pool saunas. Merje vanemate juurde Tartusse jõutakse harvem, üle paari-kolme kuu.
Elu võimalikkusest Hiiumaal
Tänast tööd Hiiumaa Ametikooli juhtimisel teeb Ülo missioonitundega, pakkudes kooli õppekavadega hiidlasele või randlasele olulist. Kuigi Hiiumaal peetakse tõeliseks hiidlaseks vaid seal sündinut, on põlishiidlased saarel vähemuses.
Saare töökohad on koondunud kümmekonna plasti-, puidu- ja transpordiettevõttesse ning tööd leitakse ka kaubanduses, teeninduses ja hariduses. Hooajaliselt toovad turistid lisateenistust. Saarelisusest tingitud on teenuste ja kaupade raskem kättesaadavus, hinnad kõrgemad, valik tagasihoidlikum. Elu- või suvilakoha saarel leiavad tavaliselt jõukal järjel inimesed, kellele meeldib meri, rahu, privaatsus, puhas loodus. Tulevad ka inimesed, kes lihtsalt väärtustavad midagi muud peale mugavuse.
Ja lõpuks ka valimistest
Ülo jaoks on kodukandi asjad südamelähedased. Ta on osalenud kahe vallavolikogu koosseisus ja kuus aastat põhikooli hoolekogus. „Meid on vallas nii vähe," põhjendab Ülo oma aktiivset kaasalöömist. Valimisliidu Ühtne Emmaste nimekirjas kandideerib sel sügisel koos temaga sõber ja vend Taavi Ugam oma õe Kristiga. Suurest poliitikast erinevalt püütakse olla avatud ja sõbralik iga inimese suhtes. „Elanike arvu vähenemise peatamiseks tuleb koduvald elujõulisena hoida," võtab Ülo eesmärgi lihtsana kokku.
