06/2014 
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Fotod: erakogu
Sotsiaaltöötajast Piret Tenno on põlissaarlane. Oma ettevõtjast abikaasat, Taavot, nimetab ta isehakanud saarlaseks, kuid väga hästi kohanenuks. 18. juunil tähistasid Piret ja Taavo 20. pulmaaastapäeva. Saaremaal on elatud 19 aastat. Õpingute järel otsustati tulla saarele. Taavo venna Illari pere oli siin juba ees. Tal oli Taavole ka töökoht pakkuda. Piret esialgu midagi erialast ei leidnud, kuid ajalehes „Saarte Hääl" korrektorina sobis ka alustada. Nende peres kasvab kaks tütart ja poeg.
Mu lähedastel oli väga raske uskuda, et kõik mu hädad olid momentaanselt möödas.
Lapsepõlve ilu ja valu
Pireti lapsepõlv möödus Kuressaares. Kuuest lapsest oli ta viies. Muideks, ka Taavo oli oma pere viiest lapsest viies. Suures peres siginat-saginat jätkus ja igavuse üle kurta ei saanud. „Kuna meie peres oli vaid kaks tütart nelja poisi kõrval, siis loomulikult pidid tüdrukud majapidamistööd enda kanda võtma," räägib Piret Saaremaale omasest tööjaotusest. „Olin vaevu kümnene, kui koolist jõudes tuli toad korda teha ja tolmuimejaga põrandad üle tõmmata."
Pühapäevakoolis hakkas Piret käima juba päris väiksena. Mäletamist mööda vist kolme-neljaselt. „Seal pani meie armas tädi Linnu (Linda Lääts) minusse laulupisiku, mis on tänaseni oluline kaaslane," on Piret tänulik. Noorena käidi erinevate laulurühmadega misjonireisidel nii Soomes kui Rootsis.
Taavo lapsepõlv möödus Elvas ja Udernas. Looduslikult väga kaunis koht. Igati vahva oli metsade vahel poistena mängida.
Taavo sõnul oli ta isa üsna karm ja nõudlik. Tuleb meelde lugusid, kus peale pahanduse kordasaatmist pageti poistega isa eest metsa peitu. Vahel oodati tunde, enne kui juleti välja tulla. „Mina olin tavaliselt küll kiire poiss andeks paluma, et karistusest pääseda."
Taavo isa oli ka töökas. Poisidki pidid abiks olema. Kasvõi seguämbrite tassimisel maakodu ehitusel. „Ega me sellest vaimustuses polnud. Teised noored said koos aega veeta, aga meie pidime kodus rügama," meenutab Taavo toonast meelekibedust. Samas on ta isale tänulik töökasvatuse eest.
Mida Juku ei õpi... 
Peale Kuressaare A. Mui nimelise Kingissepa 2. Keskkooli lõpetamist 1991. aastal oli Piret raske valiku ees – mida õppida, kelleks saada? Klassijuhataja suunamisel asus ta õppima vastavatud sotsiaaltöö eriala Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Kõik sujus nagu õlitatult. Jumal oli tee sillutanud. Neist said Eesti esimesed kõrgharidusega sotsiaaltöötajad. Hiljem läbis ta magistriõppe.
Taavo õpingud viisid teda peale Elva Keskkooli kaheksat aastat Tartu Helene Kulmanni nimelisse Kutsekeskkooli nr 16 mööbli- ja ehitustisleri erialale. Kuid kutsekoolis õpihimu kasvas. Soov oli omandada kõrgharidus. Tallinna Pedagoogilisse Instituuti sissesaamine polnud lihtne. Eriti tegi peavalu kirjand. Kuid poiste tööõpetuse erialale koos autonduse lisaerialaga sai Taavo sisse. Motivaatoriks oli isa väljakäidud veksel, et lapsed, kes kõrgkooli lõpetavad, saavad endale auto.
Inimene mõtleb, aga Jumal juhib 
Pireti ja Taavo teed kohtusid kummalisel kombel Siioni kiriku ehitusplatsil. Taavo oli oma venna perel külas Saaremaal, kui too tõi ta koguduse pooleliolevat ehitust kaema. Samal ajal juhtus ka Piret seal oma sõbrannaga kive lappimas olema. „Olime oma töödega lõpule jõudmas, kui Illar ja Taavo meie luitunud nägusid nähes pakkusid välja ujumamineku mõtte," pole Piret seda kohtumist unustanud. Oli ilus suveõhtu. Merelaintes hulpides esimesed jutuajamised Taavoga saidki peetud.
Hinge rõhuvad kõige enam laste elu ja käekäiku puudutavad juhtumid.
Kui Taavo kuulis, et Piret on temaga samasse kooli tulemas, oli ta kogenud tudengina kohe valmis ühiselamutoa organiseerima. Seejärel pakkus välja töökoha autolaboris, kus ta ka ise töötas. Kui Piret oma sõbrannaga koristama läks, ootas neid tavaliselt ikka kaetud kohvilaud. „Et tööletulek meeldiv oleks," täiendab Taavo. „Arvan, et juba meie esimesel kohtumisel sai miski meie sees selgeks," arvab Piret. „Tundsin, et tema on see õige. Loomulikult sai see Jumala ette kantud ja oodatud tema juhtimist."
Taavo mäletab, et Piretiga oli tõesti väga hea kohe esimesel kohtumisel suhelda. Ise ta arvab, et oli tollal küllaltki häbelik noormees. Piretiga tundis ta end aga nagu ammuse sõbraga.
Meil käivad need asjad niimoodi
Pireti suure suguvõsa üheks traditsiooniks on igal laupäeval saunaõhtuks kokku saada. Sauna tehakse kordamööda – ühel nädalal vend Meelise juures, teisel nädalal Pireti ja Taavo juures ning suvekuudel, kui isal on jaksu, siis tema juures. Piret küpsetab tavaliselt ka ise leiba ja kooki, mida saunalised saavad soojalt mõnuga süüa. „Oleme isekeskis mõelnud, et hirmus kena on see, et me selliseid kokkusaamisi teeme," kõneleb Piret. „See aitab meil üksteise elu ja käekäiguga kursis olla. See on Jumalale üks suur tänu põhjus."
Koguduse üritustel ja teenistustel osalemine on pere traditsioon. Tavaliselt minnakse pühapäeval pärast seda kuskile välja sööma või kirikukohvile. Ühel päeval nädalas peab ka pereema söögivalmistamise kohustustest hingata saama.
Ja lastest rääkides 
Kõige vanem tütar Mirjam läheb sügisel gümnaasiumi viimasesse klassi. „Tuleb tunnistada, et ta on meil väga tubli tütar," on ema hääles uhkus. Koolis on Mirjamil valdavalt viied ja õppimise kõrvalt jõuab ta käia noortekatel. Juba viis aastat on ta olnud pühapäevakooli õpetaja. Lisaks laulab ta gospelkooris ja kooli tütarlastekooris. Kaks aastat tagasi lõpetas ta muusikakoolis klaveri eriala.
Lapsed, kes kõrgkooli lõpetavad, saavad endale auto.
Merilyn lõpetas kuuenda klassi. Vabal ajal käib ta tennist mängimas. Käib ka koguduse lastekooris laulmas. „Tema laulab meil nagu ööbik," jätkub emal lastele kiitust. Merilyn paistab nii nagu Mirjamgi väga hinnatud sõber olevat oma klassikaaslaste ja sõprade seas. Telefon heliseb sageli ja facebooki kutseid on pidevalt.
Pesamuna Taavet on kuuene ja veel lasteaias. Ta on usin pühapäevakooli laps ja laulab juba mõned aastad koguduse lastekooris. Taavet on ülienergiline. „Mõtlesime küll, et juba nagu küpsemas eas sündinud laps peaks olema ikka rahu ise, aga see ikka ei pea paika," leiab ema. „Eks ta on ikka poiss nagu poiss olema peab," pole Piretil kahtlust.
Jagatud mure on pool muret
Inimeste muredele kaasaelamine ja abistamine on Pireti sõnul talle omane väiksest peale. Kassijuhataja Taimi Aru oli teda sotsiaaltöö erialale kandideerima julgustanud. Valdkond oli uus ja küllaltki tundmatu. Kristlasena tundus see olevat just õige töö – olla inimestele abiks. Sel aastal sai tal 17 aastat Kuressaare Linnavalitsuses töötatud. „Muidugi on olnud väsimuse hetki," tunnistab Piret. „Kuid eks Jumal näeb ja teab meie vajadusi ja saadab õigel ajal abi." Piret tunnistab, et tal on kolleegidega ääretult vedanud.
Sotsiaaltööst rääkides rõhuvad Pireti hinge kõige enam laste elu ja käekäiku puudutavad juhtumid. Kui vanemad ei hooli oma laste eest. Samas on Piretil meenutada rõõmustavaid juhtumeid, kui mõni pere on ennast käsile võtnud ja oma laste nimel elu korda ajanud. „Need on harukordsed juhtumid, kuid õnneks neid ikka on," jääb Piret mõtlikuks.
Kõige raskem on töö inimestega, kes ise ei ole muutustest huvitatud. Siis võib kogu meeskond kasvõi kätel kõndida, aga teda see ei kõiguta. „Need on hetked, kus tunnistad abistamisel oma jõuetust ja oskamatust," tunnistab Piret. „Mis seal salata, ilmselt peab see inimene kõigepealt ise jõudma selleni, et ta vajab abi." Alles siis saavad abistajad midagi ette võtta.
Ettevõtjana Saaremaal 
„Ükski tänane ettevõtja ei saa öelda, et Eestis ettevõtlust alustada ja sellega ellu jääda oleks väga lihtne," alustab Taavo juttu oma tööst autokooli omanikuna. Pühendumist ja aega vajab tema sõnul iga ettevõtmine. Alguses tuleb ennast tõestada ja usaldus võita. Edaspidi tuleb vaeva näha sellega, et usaldust säilitada – tagada kvaliteet. Meeskond, kellega seda tööd teed, on oluline. „Olen küllaltki nõudlik tüüp nii iseenda kui ka teiste suhtes," tunnistab ta. „Valdavalt piitsutan siiski iseennast ja ehk vahel ka Piretit, et vajalikud tööd tehtud saaksid."
Ettevõtte käimalükkamise ajal tegi Piret ka sekretäritöö ära. Omad pereliikmed panustavad enim, et firma ellu jääks. Ka vanem tütar Mirjam on juba kätt harjutanud sekretäri asendamisel. Tema ei pea seda siiski oma unistuste ametiks.
Pastor Margus Mäemets on Taavo autokooli teoorialektor. Tema abikaasa Pille vajas tööd ja Taavol oli ettevõttesse vaja sekretäri. Kõik klappis. Margus tõi uue tulijana teooriaõpetajate sekka uusi tuuli. „Sain palju positiivset tagasisidet tema töö kohta," räägib Taavo tänulikult. „Tema hea kõnelemisoskus ja humoorikad repliigid muutsid muidu igavad teoorialoengud õpilastele vaata et meelelahutuseks. Eksamitulemused teoorias on meil olnud ikka päris korralikud."
Kumb on kergem, kas enda või auto juhtimine?
„See on hea küsimus," jääb Taavo mõtlema. „Arvan, et auto juhtimine. Kui oled selle juba selgeks saanud ja autot piisavalt hästi tunned, siis sellega raskusi ei tohiks olla. Auto liigub sinna, kuhu juht teda rooli keerates juhib. Enda juhtimine, mmm.....! See on terve omaette teadus.
Inglikäsi autojuhtimisel abiks
„Oh jaaa," hüüatab Taavo. „Alles mõni päev tagasi tegin ühe noormehega eksamisõitu," alustab Taavo loo jutustamist. Olles ise peateel vajutas noor autojuht täiesti ootamatult ja ilma igasuguse vajaduseta pidurile. Järgmisel hetkel kihutas kõrvalteelt peatumata sõiduk suure hooga nende eest läbi. „Siinkohal võiks mõelda, kas ei olnud see inglikäsi, mis sundis selle noormehe pidurile vajutama. Kindel kokkupõrge ja kurvad tagajärjed hoiti järjekordselt ära."
Kogudusepere toetus
Kuressaare kogudus on Pireti arvates nagu üks suur paljulapseline perekond. Eriti tänulik on ta eestpalvete eest, mille hädavajalikkust tundis ta eelmisel aastal, kui tervis hakkas üles ütlema. Üritati selgusele jõuda, miks ta ei suuda kõndida ega käsi ülal hoida. Kasvõi selleks, et pead pesta või telefoniga rääkida. Tasakaaluhäired olid. „See oli minu ja mu pere jaoks ikka päris karm aeg," tunnistab Piret. „Sa tunned, et miski on täiesti valesti, aga arstiteadus ei suuda seda tuvastada. Sellistel hetkedel, tunned, kuidas koguduse palved sind tegelikult ka surmavarju orust läbi kannavad."
Piret koges selget Jumala puudutust, kui evangelist Maria Lincciardi tema haiguse pärast palvetas. „Seda oli mu lähedastel ja tuttavatel, ka kristlastel, väga raske uskuda, et kõik mu hädad olid momentaanselt möödas," jutustab läbielatust Piret. Siiani pole endistest vaevadest märke. See oli Piretile õppetund Jumalalt, kes teeb oma tööd meis. Tihti meie enda umbusaldus takistab meil osa saada Jumala pakutavast abist.
Taavo on koguduses panustanud praktiliste oskustega. Kolmel perioodil koguduse juhatuses osalenud ja vastutanud majandusküsimuste lahendamiste eest. Piret laulab gospelkooris ja ansamblis „Hiline vihm". Samuti on ta ühe köögitoimkonna peaperenaine, kes vastutab kirikulistele sooja toidu pakkumise eest.
Piibli praktiline väärtus
Piret ja Taavo leiavad, et Piibel on imelisi tõotusi täis. Aukartustäratav on Johannese evangeeliumi 3. peatüki 16. salm. See toob esile Jumala armastuse suuruse. Ta ohverdas oma ainusündinud Poja, et temasse uskuja, ei hukkuks, vaid saaks igavene elu. Selleks, et meiesugused tavalised inimesed päriksid igavese elu, tuli tuua suurim ohver, mida üldse teha saab. Kui sellele mõelda, siis see tekitab tohutu aukartuse Jumala ees. „Kas meie inimestena väärtustame seda ohvrit, mille Jumal on toonud," jäävad Piret ja Taavo mõttesse.
Suvefestivali Saaremaale oodates
Oleme suur Jumala perekond. Tulla kokku ning tuua kiitust meie Loojale, kes on meie kindlus läbi aegade – see on auline kogemus!