2/2009 Teekäija intervjueeris Helari Puud
Helari Puu 50 eluaastat on olnud värvikad. Klaverivabriku meistrist pastoriks ning Eesti EKB Koguduste Liidu ja Euroopa Baptistiföderatsiooni presidendiks. Kolme lapse isa ja kahe vanaisa.
Lapsepõlve võlumaa
Sündisin usklikus perekonnas, kus nii ema kui isa ja nende vanemad püüdsid iga päev elada Jeesuse õpetuste kohaselt. Mu vanaisa Eduard Puu oli sõjajärgsetel rasketel aastatel oma kätega ehitanud maja Tallinnasse, Kivimäe ja Pääsküla vahele, Särje tänavale. See oli mu isa Allari kodu, millest sai ka meie pere esimene kodu. Seal möödusid mu elu seitse esimest aastat.
Kuna mu ema on pärit Haapsalust, siis mäletan väga hästi korduvaid sõite rongiga Pääskülast Haapsallu. Nii suvel kui talvel. Sel ajal sõitsid veel auruvedurid ja poistele oli see kõik peaaegu nagu võlumaa! Haapsalus elasid vanaema ja vana-vanaisa August Prikk, kes oli tegelikult mulle väga südamelähedane. Ta oli mõnus mees ja väga pühendunud kristlane – just selline, kellele võin praegugi sooja südamega tagasi mõelda. Tal oli köögis alati kuivatatud soolakala ja taskutes klaaskompvekke! Kõige mõnusam oli aga see, kui ta võttis kitarri ja hakkas laulma taevariigist ja inglitest...
Jumala kutse oli väga isiklik
Kui olin 7aastane kolis meie pere Viljandisse, sest isa valiti sealse EKB koguduse vanemaks. Nii on minu esimesed teadlikud mälestused jumalateenistustest pärit väikesest Viljandi palvelast. Loomulikult on mu mälus pilte suurest Oleviste kirikust, kus me pere käis igal pühapäeval kui elasime Tallinnas. Ühel jaanuarikuisel pühapäeval külastas Viljandi kogudust Hans Mirka. Ta oli hea elava sõnaga äratuskõneleja, keda Jumal sai tol õhtul minu hingeõnnistuse kasuks tarvitada. 16. jaanuar 1972 ei unune iial. Ka minu isa oli innukas evangelist, kes igal pühapäevaõhtusel teenistusel kutsus inimesi üles oma elu Jumalale andma.
Esialgu mitte pastoriks, vaid geograafiks...
Minu esialgne unistus, mis keskkooli ajal süvenes, oli geograafia. Käisin ka Tartu Ülikoolis sisseastumiseksamitel ja sain hästi hakkama. Tol ajal oli aga konkurss geograafia erialale väga suur. Juhtus nii, et olin esimene, kes välja jäi. See tähendas automaatselt seda, et sügisel terendas mu ees suur võimalus sattuda Nõukogude armeesse. Nii läkski. Sain kutse ja ilmusin määratud päeval kohale. Pärast mõnetunnist istumist teatas korraga mingi väiksem ülemus, et olen siiski saanud pool aastat pikendust ja mind suunatakse poolsõjaväestatud õppeasutusse raadiotehnikat õppima. Õpe pidi toimuma õhtuti nelja kuu jooksul ja vene keeles. Siis seisiski mu ees esimest korda küsimus: kuhu minna tööle? Kuna tegu oli ajutise asjaga, siis sai peetud erinevaid lihtsamaid ameteid.
...ja klaverivabriku meistriks
Peale sõjaväge kutsus naabrimees mu Tallinna Klaverivabrikusse, kus sain tootmisosakonna meistriks. Töötasin seal ligi neli aastat. See oli tore aeg. Õppisin palju praktilisi oskusi, mis elus hiljem on kasuks tulnud. Ja muidugi töö inimestega – mul oli üle neljakümne alluva, kellega suhtlemine valmistas alguses palju peavalu. Eks noore „rohelise" meistri kulul tehti ka igasugust nalja! See inimestega tegelemise kogemus oli iseenesest heaks kooliks mu hilisemale tööle koguduses. Klaverivabrikust saadetigi mind aastal 1984 Kohila kogudusse pastori tööle.
Sinu teenimistöö Kohila koguduses langes põnevale ajale
Positiivsete kogemustena meenuvad mulle kaks ristimist Kohila jões, Siimu talu juures. 14 inimest 1989. ja 17 inimest 1992. aasta suvel. Need olid meie koguduse ja minu elu rõõmsamaid silmapilke. Oli ju ärkamise aeg ja igal aastal võisime võtta kogudusse uusi liikmeid vastu. Aga ristida 17 inimest korraga väikeses alevikoguduses – see ei unune!
Tulevast abikaasat nägid esmakordselt koori ees
Ruthi nägin esmakordselt Olevistes. Effataa koori ette astus ühel õhtul uus koorijuht – Tallinna Konservatooriumisse õppima tulnud Valga neiu. Kujunes nii, et kohtusime mitut puhku nii koguduse muusikatöös kui noorte tegevustes. Liikusime ringi ühises väiksemas noortegrupis. Mingil hetkel tajusin, et tema ongi see õige. Aga see juhtus siiski kõik alles peale seda, kui olin tulnud tagasi kahe aasta pikkusest sõjaväeteenistusest.
Sinu koguduslikku teenimistööd on hinnatud. Oled juhtinud suuri organistasioone- EKB Koguduste ja Euroopa Baptistiliitu. Mis valmistab sulle heameelt?
Olen elanud väga suurte muutuste ajal. Mitte ainult meie koguduste liidus. Muutused meie ümber on sundinud tegema muutusi liidu struktuurides ja tegevuses. Evangeelium on loomulikult seesama ja inimese vajadus Jumala järele samuti.
Mul on kahju sellest, et meie seminari jaoks on ajad olnud rasked ning oldi sunnitud päevaõppelt kaugõppele minema. Hea meel on olnud suvekonverentside idee teostumise ja jätkumise üle. Samuti nüüdse nimega Liidu Noorsootöö Keskuse loomisest ning Valduste OÜ ellukutsumisest. Usun, et nende tegevuste häid vilju maitseme jätkuvalt ka tulevikus.
Murdmaasuusatamine ja seenelkäimine pakub vaheldust
Meie elu siin raudse eesriide taga ei pakkunud tavaliselt aega ega võimalusi hobidele mõtlemiseks ja nendega tegelemiseks. Ja isegi kui millegagi tegeleti, ei mõeldud sellele teadlikult kui hobile. Mina armastan väga viibida looduses. Jalutuskäigud ja matkad metsades, veekogudel. Lindude-loomade jälgimine. Olen olnud suur seenehuviline. Armastan väga ka murdmaasuusatamist. Kahjuks on Eesti talved viimasel ajal heitlikud ja vähese lumega. Tihti on nii, et kui on lund, siis pole mul aega suusatamisele mõelda. Mulle meeldib suusatamist ka telerist vaadata. Mitmeid aastaid olen käinud Otepääl maailmakarikasarja võistlusi jälgimas. Veel armastan jalgpalli. Viimasel ajal ise enam ei mängi, kuid vaatan alati hea meelega.
Mida armastad lugeda? Muidugi peale Piibli.
Seda ei ole lihtne öelda, mõeldes praegusele ajale. Loen palju inglisekeelset kirjandust vaimuliku töö ja koguduse elu kohta. Samas on mu noorpõlve lemmikraamatuks Fridjof Nanseni „Fram polaarmeres". Olen selle mõlemad köited korduvalt läbi lugenud. Midagi mu põues tõmbab nende jäiste avaruste poole! Arvan, et see on üks mu lemmikutest praegugi.
Kui vaja istud ise klaveri taha ja saadad koguduse ühislaulmist. Milline muusika sulle endale meeldib?
Kuulan mitmesugust muusikat. Tegelikult armastan muusikat väga ja mul on hea meel, et kristlus on tihedasti muusikaga seotud. Südamelähedane on lihtne, hea meloodiaga vaimulik laul. See, mida lauldakse kogudustes ning laulavad meie koorid ja ansamblid. Olen ka nn black gospeli austaja. Samuti meeldib kuulata vene romansse ja ballaade.
Oled palju rännanud, aga kuhu tahaks veel minna?
Mu töö ja elu on viinud mind maailma erinevatesse paikadesse. Aga mul pole veel õnnestunud käia üle põhja polaarjoone – olgu see siis Siberis, Soomes või Kanadas – sinna tõmbab mind tõepoolest. Samuti tahaksin külastada veelkord Kanada Kaljumäestikku. Mägedel on mulle alati olnud mingi müstiline mõju.
Hindan ja armastan väga oma peret.
See on suur õnn, kui Jumal kingib järeltulijaid, kelle elule sa võid kaasa elada. Meil on kaks tütart ja poeg. Nüüd on nad juba täiskasvanud inimesed, elavad oma elu. Mulle on valmistanud suurt rõõmu see, et ka keerulistel teismelise-aastatel saime siiski lastega „jutule". Tegelikult on see päris suur kunst ja väljakutse – minna eluteel koos noorte inimestega, jääda laste kõrvale ka siis, kui on raske. Praegu on meil Ruthiga kaks lapselast. Lapselaste sündimine lisab elule veel ühe mõõtme juurde. Vanaisana on aega ja silma pisut teistmoodi laste kasvamist jälgida ja sellele kaasa elada. Minu kodu ja pere on kindlasti see, mis mulle jätkuvalt palju pakub ja mida ma väga armastan.